Kes sobib doonoriks?

Doonoriks võib hakata iga 18–60-aastane terve inimene, kes kaalub vähemalt 50 kg. Nooremaid ei sobi doonoriks seetõttu, et nende vereloome on veel arenemisjärgus. Vanematel inimestel aga on vere taastumine aeglustunud ning vereandmine võib neile endile kahjulik olla. Samas, kui inimene on 60. eluaastani käinud korrapäraselt verd andmas, on tema keha sellega harjunud ja ta võib seda jätkata veel viis aastat ehk 65. eluaastani.

Doonor peab olema väga terve kahel põhjusel.

Esiteks ei tohi vereandmine doonorit ennast mingil moel kahjustada. Kui tal on haigusi, mis halvendavad kudede varustatust hapnikuga, näiteks kopsu- või südamehaigus või isegi äge nohu, võib hapnikku kandvate punaliblede äraandmine olukorda halvendada. Samuti ei sobi need, kellel endal on probleeme vere hüübimise või vereloomega.

Teine põhjus on see, et verega ei tohi midagi halba teisele inimesele üle kanda. Kui doonoril on nakkushaigus, võib see kergesti verega üle kanduda.

Inimene ei pea muretsema, kui ta soovib doonoriks hakata, aga ta pole päris kindel, kas ta on täiesti terve. Enne vereandmist hinnatakse tema sobivust. Annetatud verd uuritakse, ega seal pole nakkusetekitajaid. Kui neid leidub, siis tema verd ei kasutata.

Vahel öeldakse doonorile, et ta ei saa ajutiselt, näiteks pool aastat, verd anda. See on siis, kui doonor on teinud midagi sellist, mille tõttu ta võis nakatuda. Noorte puhul on selleks kõige sagedamini tätoveerimine või augustamine rõngaste või neetide jaoks. Ajutise keelu annab ka reisimine sellistes maades, kus võib saada nakkusi, mida meil tavaliselt doonoriveres ei uurita.

Doonoriks olla sobib tervislike eluviisidega inimestele. Peale selle, et doonor saab ennast kahjustamata aidata abivajajaid, saab ta olla kindel oma tervise suhtes.