Vere koostisosad

Kõik inimese keha rakud vajavad oma tegevuseks õhuhapnikku, osa rohkem, osa vähem. Ajurakud püsivad ilma hapnikuta elus ainult mõne minuti. Selle hapniku, mida me sisse hingame, viivad igale poole laiali punalibled. Andnud hapniku ära, liiguvad nad kopsudesse tagasi ning saavad sealt uue koorma hapnikku. Seega ringlevad punalibled pidevalt. Selle teevad võimalikuks süda, mis töötab nagu pump, ja veresooned, mida mööda punalibled saavad liikuda. Veresooned on südame lähedal väga jämedad ja sellest väljuvates soontes voolab veri kiiresti. Keharakkude lähedal on veresooned juuspeened ja üliõhukese seinaga, punalibled liiguvad seal aeglaselt ning hapnik imendub punaliblest läbi veresoone seina rakkudesse.

Võrreldes teiste vere koostisosadega, kantakse punaliblesid üle kõige sagedamini.

Selleks et kogu keha saaks pidevalt hapnikku, peavad veresooned olema terved. Seepärast on veres rakud, mis on iga hetk valmis parandama veresoonte vigastusi. Ka väike veritsev kriimustus tähendab peene veresoone seina vigastust. Kui haavake enam ei veritse, on vereliistakud oma töö teinud: koostöös plasmaga on nad moodustanud vigastuse kohale trombi ehk hüüve, mis ei lase enam verel soontest lekkida. Suurte haavade puhul vereliistakutest üksi ei piisa, haav tuleb kinni õmmelda ja vahel tehakse seda isegi veresoone seinaga.

Üsna sageli tekib nahale sinikas. Sel juhul on väikesed veresooned naha all vigastatud, kuid nahaalune verejooks on peatunud.

Vereliistakute ülekannet vajavad inimesed, kellel on neid liiga vähe, et tagada normaalne hüübimine, mis vereringe terviklikkust pidevalt kaitseb.

Vere valgelibled e valged vererakud ründavad organismis kõike, mis on kuidagi erinev või võõras. Seetõttu pakuvad nad kaitset haigusetekitajate vastu ja eemaldavad ka meie endi vigased rakud.

Kuna vere valgelibled tunnevad väga hästi keha, milles nad on tekkinud, ja võitlevad kõige vastu, mis sellest erineb, ei saa neid teisele inimesele üle kanda. Nad asuksid hävitama seda keha, millesse nad üle kanti. Seetõttu eemaldatakse doonoriverest enamik vere valgelibledest. Vere valgeliblesid on võimalik ohutult üle kanda ainult omavahel täiesti ühesugustel mitmikutel.

Vereplasma on vedelik, milles vererakud saavad liikuda. Plasmaga kannab keha rakkudesse toitained ja erituselunditesse jääkained, mis tuleb kehast välja viia. Koostöös vereliistakutega täidab plasma tähtsat ülesannet, parandab veresoonte vigastusi: plasmas lahustunud kujul pidevalt ringlevad hüübimisained moodustavad veresoone vigastuse kohale peene võrgustiku, mis on seal trombi moodustumisel toeks.

Plasma ülesannet transportida vererakke ja toit- ning jääkaineid saavad asendada soonde tilgutatavad lahused. Hüübimiseks vajalikke aineid neis aga pole ja seetõttu on vahel väga vaja ka plasmat üle kanda.

Vere koostisosadest kantakse üle punaliblesid, plasmat ja vereliistakuid.

Doonorilt kogutud veri ei lähe sellisena otse haiglasse. Vere eri koostisosad eraldatakse üksteisest ning säilitatakse vaid punaliblesid, vereliistakuid ja vereplasmat. Eraldamiseks on mitu põhjust. Esiteks võimaldab see haigele üle kanda just vere seda osa, millest tal puudus on. Teine põhjus on koostisosade erinevad vajadused hoiutingimuste suhtes – punalibledele sobib kõige paremini tavaline külmkapitemperatuur, plasmat säilitatakse jääkapis külmutatuna ja vereliistakud tahavad sooja ning pidevat loksutamist, et segunemine toitelahusega oleks alati ühtlane. Toitelahus on vajalik, et rakud säilitamise ajal ei nälgiks ega hukkuks.

Koostisosade eraldamine võimaldab samas näiteks kokku panna kolme-nelja doonori vereliistakud, mida on päris sageli vaja teha, et saada raviks vajalik kogus. Ja vastupidi – ühe doonori vereliistakuid või punaliblesid saab jagada paljudeks väikesteks doosideks beebidele või isegi alles sündimata lastele, kes on ema kõhus.