Doonorite valikukriteeriumid

Gümnaasiumis käsitletakse põhjalikumalt doonorite valikukriteeriume, veredoonorluse vorme, verega edasi kanduvate nakkuste vältimist ja doonorluse õiguslikke aluseid.

Kui inimene on saanud 18-aastaseks, võib ta hakata veredoonoriks. Ta võib annetada verd kuni 65. eluaastani. Veel on vaja, et kehakaal on üle 50 kg. Inimese kehakaal on orientiiriks tema vere mahu arvestamisel, seda on keskmiselt 70 ml kehakaalu kg kohta. Doonorilt võetav vere kogus on kõigil ühesuurune, s.o 450 ml, ja see oleks liiga palju inimese jaoks, kelle kehakaal on alla 50 kg.

Peale selle peab doonor olema väga terve inimene – see on oluline nii tema enda kui haige seisukohast, kellele veri hiljem üle kantakse. Vt ka ptk 2.3.

Täpset infot vereloovutuse kohta saad verekeskuse kodulehelt.

Vereloovutus ei tohi doonorile halvasti mõjuda. Kui tal on haigusi, mis halvendavad kudede varustatust hapnikuga, näiteks kopsu- või südamehaigus või isegi äge nohu, võib hapnikku kandvate punaliblede äraandmine olukorda veelgi kehvemaks muuta. Samuti ei sobi need, kellel endal on probleeme hüübimise, vereloome või immuunsusega. Enne kui doonoril lubatakse verd anda, täidab ta küsimustiku, et võimalikud ohud välja selgitada. Vestlusel arstiga arutatakse vastused läbi ning kontrollitakse ka vere hemoglobiinisisaldust, vererõhku ning kehakaalu.

Liiga sageli verd anda ei ole tervislik. Kahe vereandmise vahe peab olema vähemalt 2 kuud, naistel on soovituslik 3 kuud ja nad ei tohi verd anda üle nelja korra aastas.

Doonori kokkupuuted võimalike nakkushaigustega, mis võiksid verega edasi kanduda, selgitatakse välja sama küsitluse käigus. Küsimused puudutavad kontakte haigetega; reisimist nakkusohtlikes piirkondades; protseduure, mille käigus on võimalik nakatuda, näiteks tätoveeringute tegemine ja naha augustamine. Küsitakse ka süstitavate narkootikumide kasutamise ning seksuaalelu kohta. Kuna küsimused on väga isiklikud, on doonorile tagatud täielik salastatus. Ausus nendele küsimustele vastamisel on ülioluline, sest ükski tänapäeval kasutatav test ei taga 100% kindlusega haigusetekitaja avastamist. HIV-nakkuse puhul on umbes nädala jooksul pärast nakatumist võimatu seda viirust veres üles leida, samas on kahtlane kontakt inimesele tõenäoliselt teada. Kui oma vere ohutuse suhtes on mingeid kahtlusi, võib verekeskusesse helistada ka pärast vereloovutust.

Kui inimese ainus motiiv verekeskusesse tulles on soov aidata abivajajaid, kaalub ta põhjalikult tema verega seotud võimalikke ohte. Kui motiiviks on saadav raha või muud hüved, ei pruugi doonor mõelda inimese peale, kes tema vere saab, ja varjab oma terviseprobleeme või ohtlikke kontakte. Samuti võib ta varjata aspekte, mis teevad vere loovutamise kahjulikuks talle endale.

Kogu maailmas tehtud uuringute põhjal on nii-öelda tasuta doonorlus vere ja selle loovutamise ohutuse seisukohalt osutunud märksa tõhusamaks abinõuks kui mis tahes kallid doonori ja doonorivere uurimise meetodid.

Enamik doonoreid on muidugi väga usaldusväärsed ja me ei pea neis kunagi kahtlema. Võimalus raha teenida meelitaks aga ligi hoopis teistsuguseid inimesi: neid, kes ei hooli ei patsiendist ega endast, vaid ainult saadavast tulust.