16. sajandi teine pool ning 17. sajandi esimene pool oli kogu Euroopas rahutu ajajärk. Usutülid ning võitlused kuningavõimu ja seisuslike parlamentide vahel tõid mitmes riigis kaasa laastava kodusõja. Lisaks sattusid sõjakate valitsejate juhitud riigid tihtipeale omavahel konflikti. Üheks tagajärjeks oli absolutistliku kuningavõimu tugevnemine, sest see aitas ära hoida sisetülisid ning jääda ellu rahvusvahelises võimuvõitluses.
Olukord Euroopas
Reformatsioon oli kaasa toonud lepitamatud vastuolud katoliiklaste ja protestantide vahel, mis avaldusid nii riigisisestes kui ka riikidevahelistes konfliktides. 16. sajandi teist poolt ning 17. sajandi esimest poolt on nimetatud ususõdade ajastuks. Katoliiklaste ja kalvinistide sõjalised konfliktid Prantsusmaal kestsid üle kolmekümne aasta (1562–1598). 1618. aastal puhkes Saksamaal veelgi ägedam ja laastavam relvakonflikt, mis läks ajalukku Kolmekümneaastase sõjana (1618–1648).
Usuliste tülide taustaks ning sageli ka põhjuseks olid sügavad vastuolud, mis puudutasid kõrgema võimu küsimust nii riikide sees kui ka Euroopas tervikuna. Keskaegne riiklik korraldus oma killustunud võimusüsteemiga oli lagunemas. Paljudes riikides tugevnes kuningavõim. Riikidevahelise konkurentsi teravnemine tõi kaasa võidurelvastumise, mis omakorda tingis vajaduse kehtestada uusi makse. Seisuslikud esindused ning autonoomsed korporatsioonid (linnad, kirikud, kloostrid) oma eriõigustega takistasid keskvõimu tugevnemist ning valitsejad üritasid nende õigusi piirata. Mitmes riigis toimus reformatsioon kuninga eestvõttel, sest nii vabanes ta paavsti sekkumisest ning sai võimaluse kiriklikud maavaldused riigile haarata.
Euroopa kui terviku seisukohalt tähendas reformatsioon seda, et lõplikult kadus illusioon kristliku maailma ühtsusest ja harmooniast. Keskajal tunnustati Saksa-Rooma keisrite kõrgemat staatust kristliku maailma juhina, ent nüüd hakati nende võimus nägema ohtu väiksemate riikide säilimisele. Habsburgide dünastia oli peale Saksa keisrikrooni haaranud endale Hispaania, Madalmaad, suure osa Itaaliast ning hiigelvaldused Ameerikas. Habsburgid olid paavstile suurimaks toeks vastureformatsiooni läbiviimisel. Neid hakati süüdistama soovis luua maailmariik ehk universaalmonarhia, mis lämmataks väiksemate valitsejate iseseisvuse. Kolmekümneaastast sõda nähti just sellel taustal: protestandid väitsid, et jutt kristliku kiriku taasühendamisest on vaid suitsukate ning keisri tõeline eesmärk on kehtestada absoluutne võim Saksamaal ja luua edaspidi maailmariik. Just seetõttu ei liitunud keisri vastastega mitte ainult protestantlikud Taani ja Rootsi, vaid ka katoliiklik Prantsusmaa, kes samuti nägi Habsburgide ülemvõimus ohtu.
17. sajandi teisel poolel aga jõuvahekord muutus. Louis XIV aegne Prantsusmaa muutus Euroopa tugevaimaks sõjaliseks võimuks ning ajas agressiivset välispoliitikat oma naabrite suhtes. Nüüd hakati universaalmonarhia taotlemises süüdistama Bourbonide dünastiat ning Hispaania pärilussõjas (1701–1714) ühines enamik Euroopa riike Prantsusmaa vastu.
- Paljudes riikides tugevenes kunigavõim.
- Valitsejad üritasid piirata seisuslike esinduste õigusi.
- Reformatsioon kinnitas kristliku maailma ühtsust.
- Kuningad ei tohtinud reformatsiooni algatada.
- 17. sajandi I poolel oli Bourboni dünastia Euroopa võimsaim.
- Habsburgide dünastia toetas katoliiklust.
- Habsburge süüdistati soovis luua maailmariik.
- Kolmekümneaastases sõjas võitlesid katoliiklikud riigid protestantlike riikidega.
Olukord Läänemere ääres
Läänemere regioon ei jäänud Euroopas toimunust kõrvale. 16. sajandi jooksul kehtestasid Rootsi ja Taani valitsejad oma riigis luteri usu. Poola-Leedu valitsejad jäid truuks katoliiklusele ning aitasid ellu viia vastureformatsiooni. Läänemere maade idapoolne naaber oli õigeusklik Moskva suurvürstiriik. Kõik neli maad nägid üksteises konkurente ja potentsiaalseid vaenlasi. Konfessionaalsed erimeelsused tekitasid lisapingeid ja aitasid sõdu õigustada, ent konfliktide peamiseks allikaks oli valitsejate soov tihedas rahvusvahelises võimuvõitluses oma riigi positsiooni parandada.
Nende nelja tugevneva riigi põhiliseks võitlustandriks kujunes Eesti ja Läti ala. Ükski naaberriik ei tahtnud lubada, et Liivimaa langeks tervikuna mõne vastase kätte, sest see andnuks talle kontrolli kogu Läänemere üle. Sõdadest väljus võitjana Rootsi, kes 17. sajandil kehtestas end Läänemere piirkonna suurvõimuna ning mängis olulist rolli kogu Euroopa poliitikas.
Arutlemiseks
- Millised neli riiki võitlesid 16.–17. sajandil võimu pärast Läänemere ääres?
- Kes 17. sajandil võitjana väljus?
Rootsist saab suurriik
Veel 16. sajandi keskel oli Rootsi vaene, hõredalt asustatud ja Euroopas tähtsusetu riik, mis hõlmas praegused Kesk- ja Põhja-Rootsi ning Soome alad. Rootsi teekond suurvõimuks sai alguse 1561. aastal, kui Harju-Viru vasallid ja Tallinna linn andsid end kuningas Erik XIV (1560–1568) kaitse alla ning Põhja-Eesti läks Rootsi koosseisu. Eriti edukas valitseja oli kuningas Gustav II Adolf (1611–1632), kes kõigest 17-aastaselt troonile tõustes sai oma isalt Karl IX‑lt (1604–1611) päranduseks sõjad Taani, Poola-Leedu ja Venemaa vastu. Gustav Adolf sõlmis üsna ebasoodsa rahu Taaniga, et koondada tähelepanu kahele teisele põhivaenlasele. Sõja Venemaaga lõpetas ta edukalt: 1617. aasta Stolbova rahulepinguga sai ta Moskvalt Ingerimaa ja Karjala alad. Eesti alal jätkusid võitlused Poolaga kuni 1625. aastani, mil Gustav Adolfi väed vallutasid poolakate viimase tugipunkti Tartu. 1629. aasta Altmarki vaherahuga loovutas Poola kuningas Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti alad koos Tartu ja Riiaga Rootsile. Neist moodustati Liivimaa provints.
Gustav Adolf oli juba aastaid murega jälginud katoliikliku koalitsiooni edukäiku 1618. aastal alanud Saksamaa sõjas. Kardeti, et Põhja-Saksamaa protestantlike vürstiriikide ja sadamalinnade alistamine annab keisrile kontrolli kogu Läänemere üle, see aga oleks ohustanud tõsiselt Rootsi julgeolekut. Vaherahu sõlmimine Poolaga andis Gustav Adolfile võimaluse saata 1630. aastal oma ekspeditsioonivägi Põhja-Saksamaale. Keiser ei võtnud algul väikese Rootsi rünnakut kuigi tõsiselt, ent rootslaste sõjakäik osutus üllatavalt edukaks. Euroopa usukaaslased nägid Gustav Adolfis protestantismi päästjat, „valguskiirt Põhjalast“, ning tema langemist 1632. aastal Lützeni lahingus tähistati kui märtrisurma. Trooni päris Gustav Adolfi 5-aastane tütar Kristiina, kelle alaealisuse ajal hoidis Rootsi valitsuse ohje kantsler Axel Oxenstierna (ametis 1612–1654). Sõda Saksamaal muutus nüüd puhtalt vallutussõjaks, sest Rootsi keeldus sõjast lahkumast ilma küllaldase kompensatsioonita. 1648. aasta Vestfaali rahuga omandatigi mitu vürstiriiki Põhja-Saksamaal. Lisaks said Rootsi valitsejad Saksa-Rooma riigivürsti staatuse, millega tekkis võimalus ka edaspidi Saksamaa siseasjadesse sekkuda. Vahepeal õiendati arved ka vana vaenlase Taaniga: aastatel 1643–1645 peetud ründesõja tulemusel sai Rootsi endale Gotlandi (Ojamaa) ning Saaremaa.
Rootsi suurriigi laienemine
Kuninganna Kristiina
Kristiina sünd 1626. aastal oli kuninganna Maria Eleonorale pettumuseks, sest ta oli lootnud kinkida Gustav Adolfile meessoost järglase. Kuningas aga imetles oma tütart ning enne Saksamaale sõjakäigule minekut laskis ta troonipärijaks kuulutada. Seetõttu koheldi Kristiinat nagu poissi ning talle anti hea haridus, mis sai tollal osaks vaid kõrgest soost noormeestele. Kristiina õppis 10 tundi päevas usuteadust, filosoofiat, kreeka ja ladina keelt. Peale vanade keelte ja rootsi keele õppis ta rääkima saksa, hollandi, taani, prantsuse ja itaalia keelt. Kantsler Oxenstierna ise õpetas talle poliitikateadust ning nentis, et tüdruk on „väga terase mõistusega, justkui ta polekski naissoost“.
Kristiina osales esimest korda riiginõukogu töös 16-aastasena 1643. aastal, kui arutati Taanile sõja kuulutamist. Järgmisel aastal astus ta ametlikult troonile ning peatselt õnnestus tal sõlmida soodne rahu, millega Rootsi valdustele liideti Saaremaa. Veelgi suurem poliitiline triumf oli 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu. Lisaks võidetud maadele tassiti Rootsisse sõjasaagina arvukalt maale, skulptuure, münte ja Praha keisrilossist röövitud haruldasi raamatuid. Kristiina osutus küllaltki iseseisvaks valitsejaks: ta sattus konflikti Oxenstiernaga, kes oli soovinud Saksamaal sõda jätkata. Samas oli Kristiina suuraadlike suhtes väga sõbralik, kinkides neile sõjaliste teenete eest hiigelsuuri maavaldusi vallutatud provintsides.
Kristiina tegeles siiski järjest vähem riigiasjadega, sest teda huvitas pigem teadus ja kirjandus. Ta kutsus Stockholmi kuulsaid Euroopa teadlasi, sealhulgas Hollandi õigusteadlase Hugo Grotiuse ja Prantsuse filosoofi Rene Descartes’i. Traagilisel kombel ei kannatanud kumbki välja rasket reisi ja põhjamaist kliimat: Grotius suri juba teel Rootsi ning Descartes Stockholmis kopsupõletikku. Kristiina unistas, et Stockholmist võiks saada „Põhjamaade Ateena“, teaduste ja filosoofia keskus.
1654. aastal otsustas Kristiina troonist loobuda, ta kurtis väsimust ning ütles, et „kuningaamet pole naisterahvale jõukohane, ta ei saa ju väejuhina lahingusse ratsutada“. Veelgi olulisem põhjus selgus veidi hiljem: Kristiina astus katoliku usku, mis olnuks valitsejana võimatu. Kristiina lahkus Rootsist ja elas oma surmani 1689. aastal Roomas, olles suure teatri- ja muusikasõbra ning kunstide patroonina sealse seltskonnaelu keskpunktis. Huvitav on märkida, et tema ülalpidamiseks eraldati Saaremaa riigimõisate sissetulek.
Oxenstiernale kuulus palju mõisaid Eesti- ja Liivimaal, näiteks Vohnja, Vatku, Püssi ja Roela mõis Virumaal ning Suure-Lähtru ja Vanamõisa mõis Läänemaal. Liivimaa mõisad jäävad tänapäeval peamiselt Läti alale, kuid lühikest aega oli tema valduses ka näiteks Otepää mõis
Väike ehk esimene põhjasõda
Kristiina järglane kuningatroonil Karl X Gustav (1654–1660) jätkas agressiivset välispoliitikat. Rootsil oli ikka lahendamata üks vana konflikt Poolaga. Poola ei tunnustanud nimelt Vasade Rootsi haru õigust Rootsi troonile, pidades 17. sajandi algul troonist ilma jäetud Vasade Poola haru esindajaid (kuningas Sigismundi järglased) legitiimseteks Rootsi valitsejateks. Kuningas Karl IX-t ja tema järglasi nimetati usurpaatoriteks. Lahendamata trooniküsimuse tõttu sõlmiti vaid vaherahusid, mitte lõplikku rahu. Altmarki vaherahu pikendati 1635. aastal veel 26 aastaks. Ent 1655. aastal, kui Poola oli parasjagu sõjas Venemaaga, otsustas Karl X küsimuse relvade abil lõplikult lahendada ning okupeeris suurema osa Poolast. Varsti oli terve Põhja-Euroopa suurde sõtta haaratud. Vene tsaar Aleksei I Mihhailovitš kuulutas omakorda 1656. aastal sõja Rootsile, lootes haarata endale Eesti- ja Liivimaad. Tal õnnestuski Tartu ja Lõuna-Eesti vallutada, ent Riia piiramine ebaõnnestus ning venelased löödi tagasi. 1657. aastal otsustas ka Taani kuningas Rootsi hõivatust ära kasutada, et varasemate kaotuste eest kätte maksta. Taani sõjakuulutusele vastas Karl X legendaarse kiirpealetungiga üle Taani väinasid katva jää Kopenhaageni alla. Pealinna päästmiseks oli Taani sunnitud loovutama praeguses Lõuna-Rootsis asuvad provintsid. 1660.–1661. aastatel sõlmitud rahulepingutega tunnustasid Taani, Poola ja Venemaa kõiki seniseid Rootsi vallutusi, sealhulgas ka Eesti- ja Liivimaa kuulumist „igaveseks ajaks“ Rootsi võimu alla. See oli Rootsi suurvõimu kõrgaeg.
Rootsi ründab Poolat (sõjategevus 1655–1660) |
Rootsi kõrgaeg ja langus
Agressiivse välispoliitika ja efektiivse armee toel oli Rootsi kasvanud 1,1 miljoni ruutkilomeetri suuruseks. See oli üle kahe korra suurem tänapäeva Rootsist (450 000 km2) ning jäi Euroopas pindala poolest alla vaid Venemaale ja Hispaaniale. Oluline on sealjuures silmas pidada, et Rootsiga liidetud Taani, Saksa keisririigi ja Liivimaa alad olid palju viljakamad ja tihedama asustusega kui Rootsi põhiterritoorium. Rootsi riigi suurim linn 17. sajandil ei olnud pealinn Stockholm, vaid hoopis Riia. Rootsi sai suuri sissetulekuid kaubatollidelt, sest nende kontrolli alla läks lõviosa Venemaa kaubandusest Euroopaga, samuti Põhja-Saksa kaubanduse tuiksooned Oderi, Elbe ja Weseri jõgi.
Rootsi loodud suurriik ei jäänud aga püsima, sest riigi rahvaarvust ja majanduslikust kandevõimest ei piisanud, et kaitsta haavatavaid ülemereprovintse. Pärast Karl X surma võimule tulnud eestkostevalitsuse välispoliitiliseks põhimõtteks oli toetada seda suurvõimu, kes on valmis Rootsile suuremaid subsiidiume (rahalist toetust) maksma. 1672. aastal võttis Rootsi kohustuse kaitsta Prantsusmaa huve ning sai vastutasuks 400 000 taalrit aastas rahu ajal ja 600 000 taalrit sõja ajal. Lepingu alusel sundis Louis XIV Rootsit 1674. aastal Brandenburgile sõda kuulutama, mispeale omakorda Taani kasutas juhust Rootsi ründamiseks. Need võõrriigi huvides peetud sõjad olid Rootsile selgelt kahjulikud.
Naaberriigid ei leppinud territooriumite kaotusega ning ootasid võimalust revanšiks. 1700. aastal alanud Põhjasõda näitas, et kõigi naabrite üheaegse rünnaku korral satub Rootsi hätta. Rootsi suurvõimu ajastu lõppes 1721. aastal, kui Uusikaupunki rahulepinguga tunnustati Põhjasõja territoriaalseid kaotusi. Läänemere piirkonna uueks suurvõimuks sai Vene keisririik.
Sõjad Läänemere piirkonnas 17. sajandil
- Rootsi-Poola sõda 1600–1629
- Poola-Vene sõda 1605–1618
- Rootsi-Vene sõda 1610–1617
- Taani-Rootsi sõda (Kalmari sõda) 1611–1613
- Kolmekümneaastane sõda 1618–1648 (Taani osales 1625–1629, Rootsi 1630–1648)
- Poola-Vene sõda (Smolenski sõda) 1632–1634
- Rootsi-Taani sõda 1643–1645
- Vene-Poola sõda 1654–1667
- Väike põhjasõda: Rootsi sõdis Poolaga (1655–1660), Venemaaga (1656–1658/1661) ja Taaniga (1657–1660)
- Skåne sõda: Rootsi sõdis Brandenburgiga (1674–1679) ja Taaniga (1675–1679)
- Põhjasõda: Rootsi sõdis Saksimaaga (1700–1706, 1709–1719), Poolaga (1701–1719), Taaniga (1700, 1709–1720) ja Venemaaga (1700–1721)
