Peatükk 2.1 (Globaliseeruv maailm gümn)

Rahvastikukasv ja linnastumine

2020. aastal jõudis maailma rahvaarv 7,6 miljardi inimeseni. Rahvastikukasvuga paralleelselt toimub linnastumine, mis on tänapäeval kiirem kui eales varem. Alates 2008. aastast elab enamik maailma elanikest linnapiirkondades ja linnades.

Rahvastikukasv

Arvutuste järgi, mida tutvustas teadusajakiri Science Daily, on maailma elanikkond 2100. aastal 80% tõenäolisusega 9,6 –12,3 miljardit. Vahepeal olid ennustused positiivsemad. Eeldati, et maailma elanikkond hakkab kahanema 2070ndatel. Üks jätkuva kasvu põhjus on see, et Aafrika lõunapoolsetes riikides pole sündimus vähenenud nii kiiresti, kui eeldati. Praeguse tempoga võib Aafrika elanikkond järgmise 80 aasta jooksul neljakordistuda, s.o kasvada umbes miljardist nelja miljardi inimeseni. Teistes maailmajagudes on oodatud muutused väiksemad. Aasia rahvastik kasvab 4,5 miljardist umbes 5 miljardini aastaks 2050, kuid pärast seda hakkab sealne rahvaarv arvatavasti vähenema. Prognoositakse, et Põhja-Ameerika, Euroopa ja Ladina-Ameerika rahvaarv jääb alla miljardi inimese piiri.

Rahvaarv maailmas on tohutult kasvanud just viimasel sajandil, arvestades, et veel 20. sajandi alguses oli maailma rahvaarv 1,7 miljardit. Kiire kasvu on võimalikuks teinud toidutoodangu kasv ning areng, mis on toimunud arstiabi ja hügieeni valdkonnas. Kõige kiiremini suurenes rahvaarv 1990. aastatel, kui igal aastal suurenes maailma rahvastik 80 miljoni inimese võrra.

Tänapäeval on rahvastiku kasv maailmas väheneva sündimuse tõttu aeglustunud. Rikkamates riikides toimus see muutus juba 1950. aastatel. Praegu on maailmas 83 riiki, kus rahvastik ei uuene sündimusega, sest keskmiselt sünnib neis riikides ühe naise kohta vähem kui 2,1 last. Viimast näitajat peetakse rahvastiku uuenemise piiriks. Kuigi globaalselt peetakse vähest sündimust heaks, tekitab see suundumus probleeme ühiskondade sees. Kui nii sündimus kui ka suremus on riigis väikesed, läheb rahvastiku ealine struktuur tasakaalust välja – rahvastik vananeb. Sellest tulenevalt peavad tööl käivad inimesed ülal pidama varasemaga võrreldes rohkem inimesi. See tekitab surve riigi eelarvele. Samasugused probleemid on esil ka Eestis, kuna meie rahvastik väheneb ja vananeb. Eestis elas 2019. aasta jaanuari seisuga 1 324 820 inimest. Eesti iive on olnud mitu aastat negatiivne. Samas on statistikaameti andmetel Eesti rahvaarvu vähenemine viimasel aastal pidurdunud.

Sama moodi nagu arenenud riikides on sündimus võrreldes 1960. aastatega vähenenud ka arengumaades – praegu sünnib neis riikides naise kohta keskmiselt 3 last, sama näitaja oli 1960ndatel 6 last. Samas ei aeglusta see suundumus kohe rahvastikukasvu, sest praegu on paljunemiseas ajaloo kõige inimesterohkem sugupõlv – umbes pool maailma rahvastikust. Sündimus on suurem riikides, mis on vaesemad. Sündimuse vähenemine nõuaks sellega eriti vaesemate riikide arengut. Fakt, et sündimus pole lõunapoolses Aafrikas vähenenud oodatud kiirusel, näitab ka, et majanduse areng on selles piirkonnas olnud aeglane ning vaesus pole vähenenud.

Kõige lihtsam viis sündimust piirata on parandada kondoomide kättesaadavust. Teiseks väheneb üldiselt ühiskonnas sündimus, kui tõuseb naiste haridustase. Igal pool maailmas saavad koolitatud naised võrreldes koolitamata naistega lapsi hiljem ning üldiselt on sellisel juhul neid ka ühe naise kohta vähem. Kolmandaks on oluline vähendada arengumaades laste suremust. Arengumaades on senini levinud seisukoht, et vanematel on vajadus saada lapsi, et keegi nende eest tulevikus hoolitseks ning majapidamises aitaks. Kuna laste suremus on suur, peab neid olema ühes peres palju. Selline arusaam ei pruugi aga olla õige.

Rahvastikukasv on seotud paljude teiste globaalsete probleemidega, nagu ebapiisav toidutoodang, vaesus, sotsiaalse ebavõrdsuse kasv, keskkonna saastumine, jäätmeprobleemid, bioloogilise mitmekesisuse kahanemine, joogivee-, energia-, eluruumide ja arstiabi puudus, töötus, slummide kasv, kontrollimatu migratsioon.

Foto: Thomas La Mela / iStock
Afganistanis on laste suremus üks maailma suuremaid. Mondo toetab Afganistani ämmaemandate koolitust.
Foto: Maari Ross​

Info

Rahvastikukasvu protsent näitab, kui palju muutub elanike arv aastas. Riigi elanike arvu mõjutab sündimusele ja surmadele lisaks ka migratsioon.

Rahvastikutihedus näitab, kui palju inimesi elab ühel ruutkilomeetril.

Minu teadmised

Nimeta viis peamist probleemi, mis tekivad maailmas seoses rahvastiku kasvuga.

Kirjuta kolm tegurit, mis on viimase sajandi jooksul toetanud rahvastiku kasvu maailmas.

Linnastumine

Linnastumine e urbanisatsioon on majanduse ja ühiskonna arenguga kaasnev linnade kasv ja nende osatähtsuse suurenemine. Linnastumine hõlmab peamiselt muutusi rahvastiku paiknemises – rahvastik koondub linnadesse –, kuid laiemas mõttes ka muutusi rahvastiku koostises, kultuuris ja elulaadis. Suure linnastumusega riigid, kus linnarahvastiku osakaal kogu rahvastikus on 80% ja enam, on näiteks Belgia, Suurbritannia, Iisrael, Austraalia, Rootsi, USA, Uus-Meremaa ja Taani.

Ka Eestis on toimunud viimase sajandi jooksul linnastumine. 1920ndatel elas Eesti rahvastikust linnades 30% ja maal 70%, aga praegu on arvud vastupidised – maal elab umbes 30% ja linnades 70% inimestest. Viimasest rahvaloendusest selgus huvitav tendents, mis on iseloomulik Eesti maakohtadele. Nimelt on maakohtadest lahkunute hulgas olnud rohkem noori naisi kui mehi ning see on viinud uue peremudeli tekkele – emaga koos elav poissmees. Vanuserühma 20–34 kuuluvaid mehi elab maal tunduvalt rohkem kui samasse vanuserühma kuuluvaid naisi. Sellel teemal saab lugeda Mikk Salu artiklit „Haridus ja töö tõi noored naised maalt linna”: Artikkel Postimehes.

Linnastumisega on maailmas käinud kaasas slummide ehk n-ö pilpakülade teke. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses olid slummid levinud USA ja Euroopa riikide linnapiirkondades. Alates 20. sajandi keskpaigast seostatakse slumme eeskätt arengumaadega. 2016. aastal elas slummi tingimustes üks miljard inimest, iga 7 inimene – neist 62% nendes slummides, mis asuvad lõunapoolses Aafrikas. Ehkki slummipiirkonnad on maailma eri osades isesugused, on neil siiski ühiseid jooni. Neid iseloomustab üldjuhul ülerahvastatus, saastatus, suhteline ohtlikkus ja ebaturvalisus. Samuti ei ole slummides sageli kättesaadavad inimese põhivajadustega seotud asjad ega teenused, näiteks puhas vesi või elekter.

​Kibera slummis
​Foto: iStock

Info

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni programmi HABITAT definitsiooni järgi võib majapidamist slummina käsitleda siis, kui see ei suuda endale tagada vähemalt ühte järgnevatest vajadustest:

  • vastupidav eluruum, mis kaitseb ekstreemsete ilmastikuolude eest;
  • piisav elamispind – ühes ruumis ei ela üle kolme inimese;
  • hea ligipääs puhtale veele, mis on kättesaadav piisavas koguses ja taskukohase hinnaga;
  • ligipääs vajadustele vastavatele sanitaarruumidele – privaatsele või avalikule tualetile, mida jagatakse mõistliku hulga inimestega;
  • omandiõigustega seotud turvalisus, mis kaitseb sunniviisilise väljatõstmise eest.

Uurimiseks

  • Missugused võiksid olla inimeste linnadesse kolimise põhjused?
  • Miks on nii olulised linnastumisega seotud muutused täheldatavad just viimastel aastakümnetel?
  • Millised on elanike arvu järsu kasvu tagajärjed mingis linnas, mingil territooriumil? Milliste probleemidega seisavad silmitsi tänapäeva linnad? 
  • Mille poolest paistavad silma rohelised linnad? Kas ka mõni Eesti linn võiks rohelise linna tiitli saada? Mida selleks teha tuleks? Tutvu Euroopa rohelise pealinna veebilehega 
  • Kuidas on riigid üritanud mõjutada rahvastiku kasvu või kahanemist? Anna hinnang nende meetmete edukusele. Loe lisaks ka Lauri Jürisoo artiklit „Värvikamaid juhtumeid, kuidas riigid on püüdnud sündimust tõsta”
Palun oota