Globaalne infoühiskond ja IKT

1702. aastal kuulsid ameeriklased kuningas Williami surmast alles kolm kuud hiljem. Tänapäeval oleks nii palju hiljem ilmunud uudis piinlikult hapuks läinud. Praegu jõuab sõnum kas või Austraalia lõunakaldalt Eestisse peaaegu samal ajal, kui see teele saadetakse. Selle luksuseni oleme jõudnud kolme tehnoloogilise murrangu kaudu.

1. 1830ndatel võeti kasutusele telegraaf, mille abil oli esimest korda võimalik vaid minutitega teade pika vahemaa taha saata. Esialgu jäi see siiski vaid nende valitsusasutuste ja ettevõtete privileegiks, kes seda kõrgtehnoloogiat endale lubada võisid. Peamise massikommunikatsioonivahendina jäi püsima trükimeedia.
2. 1920ndatel, kui levisid raadio ja televisioon, oli esimest korda võimalik paljudel inimestel korraga saada informatsiooni kaugete paikade ja sündmuste kohta. Esmalt kujunes peamiseks massikommunikatsioonivahendiks raadio, mille televisioon 1950ndateks välja vahetas. Koos raadiotehnika edenemisega sai telefonist kiireim inimestevaheline suhtlusvahend.
3. 1990ndatel hakkas üle maailma tormiliselt levima revolutsiooniline digitaalne suhtlemisviis – internet. 1990. aastal kasutas internetti vaid 0,1% maailma elanikkonnast, ent 2014. aastaks oli internetikasutajate arv kasvanud ligi 40%-ni. Regiooniti on erinevused siiski suured: Põhja-Ameerikas 85%, Euroopas 69%, Aafrikas 21%.

Praegu on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) abil võimalik olla ühenduses ükskõik kellega, igal pool ja igal ajal. Meedia vahendusel saavad inimesed eri riikides peaaegu reaalajas jälgida, kuidas teatud sündmused kuskil kaugel riigis toimuvad. Maailma eri paikade elanikud jälgivad sama meelelahutust ja tunnevad samu kuulsusi. Selliste infovoogude tulemusena tajuvad inimesed intensiivsemalt ja avaramalt planeeti kui ühist sotsiaalset ruumi. Enamikku neist, kellega iga päev massimeedia vahendusel samasuguseid emotsioone kogetakse, ei kohata iial. Sellegipoolest ühendab kõiki meediakasutajaid miski.

IKT, nagu mobiiltelefonid ja arvutid, on muutunud paljudele inimestele osaks igapäevaelust. Neist vahenditest tõuseb praktilist kasu nii õppe- ja palgatöös kui ka igapäevaelu korraldamisel, need pakuvad meelelahutust ja teevad elu mugavamaks. Samas pole kõik IKT-ga seonduv nii roosiline. Näiteks on maailmas digitaalne lõhe ehk olukord, kus ühtedel inimestel on juurdepääs arvutile, internetile, kiirele ja kvaliteetsele telefonsidele, teistel mitte. Globaalne digitaalne lõhe kirjeldab eelkõige seda, kuidas arenenud riikides on juurdepääs internetile tunduvalt parem kui arengumaades. See lõhe on küll vähenemas, ent siiski püsiv: Euroopas kasutab internetti 58% rahvastikust ja Põhja-Ameerikas 78%, aga näiteks Aafrikas vaid 11%. Niinimetatud infovaesemate maade elanikel on vähem võimalusi IKT-ga oma heaolu parandada (hariduses, äritegevuses, suhtluses riigiaparaadiga) ja seetõttu jäävad need riigid, eelkõige rahva vaesem osa, oma sotsiaal-majanduslikus arengus teistest üha enam maha.

Mobiilid ja arvutid teevad elu mugavamaks, kuid nende inimeste elu, kes arengumaade tehastes IKT vahendeid kokku panevad, on sageli mugavusest kaugel. Et suruda toodete omahind võimalikult madalaks ja saada suurimat kasu, on elektroonikaettevõtted viinud tootmise riikidesse, kus tööjõud on odav ning töötajate ja keskkonnakaitse standardid leebed. See võimaldab kulusid vähendavaid tegevusi, mis oleksid näiteks USA-s ja EL-is ebaseaduslikud. Palju tootmist on viidud Aasiasse (eelkõige Hiinasse, aga ka Indiasse, Taisse, Filipiinidele) ja Mehhikosse, kus on sageli aga töötingimused väga halvad. Paljudes Aasia elektroonikatehastes on näiteks 12-tunnised tööpäevad kuus või seitse päeva nädalas ning ületunnid on kohustuslikud. Töötajad seisavad liinide ääres, teevad päevas tuhandeid kordi samu liigutusi ja rääkimine on keelatud. Paljud töötavad toksiliste materjalidega, kasutamata tarvilikke kaitsevahendeid. Seejuures ei teeni enamik töölisi palka, mis võimaldaks ära elada.

Probleemi lahendamise teevad keeruliseks komplekssed tooteahelad. Mobiiltelefon või arvuti ei valmi ühes tehases. Detailid toodetakse eri tehastes ja riikides, kokku pannakse omakorda mujal. Tavaliselt ei kuulu need tehased ettevõtetele, kelle nime järgi tarbija arvuteid ja telefone tunneb (nt Nokia, Samsung, HP, Dell, Apple), vaid tööd tehakse allhanketehastes. Suurtel elektroonikatehastel ei ole oma tooteahela üle täielikku kontrolli ega teata (või ei soovita teada), mis allhanketehastes tegelikult toimub. Nii ei võeta ka vastutust rikkumiste eest.

IKT tööstus vajab tootmiseks toorainet, sealhulgas haruldasi muldmetalle, mida maakoores palju ei leidu. Töölised, kes kaevandavad elektroonikaseadmete tootmiseks kasutatavat toorainet, töötavad sageli ebainimlikes tingimustes. Tooraine hankimine saastab keskkonda ja õhutab konflikte. Selle tõttu nimetatakse seda toormaterjali konfliktimineraaliks.

Konfliktimineraalidest räägitakse eelkõige Kongo Demokraatliku Vabariigi (Kongo DV) kontekstis. Koltan on haruldaste metallide nioobiumi ja tantaali maak. Tantaal on mõnede elektroonikakomponentide juures asendamatu ja seda vajatakse näiteks mobiiltelefonide, sülearvutite ja mängupultide tootmiseks. Tantaalimaaki kaevandatakse paljudes riikides, sealhulgas sõjapealike ja mässuliste kontrolli all olevates koltanikaevandustes Kongo DV idaosas. Neis kaevandustes on töötingimused ebainimlikud, harvad ei ole ka juhud, kus piinamise, vägistamise ja tapmise ähvardusel kasutatakse orjatööd. Veel enam, koltanit Burundisse, Rwandasse ja Ugandasse salakaubana sisse tuues ning sealtkaudu laia maailma müües on rühmitused teeninud tohutult raha, et osta relvi ja muid sõjapidamisvahendeid.

Kodanikuühenduste aktivistid on aastaid Kongo DV konfliktimineraalidele (peale koltani tina-, volframi- ja kullamaagid) tähelepanu pööranud (vt Make IT Fair, The Enough Project, Global Witness, Raise Hope for Congo jt). Selle tulemusena on teema arutlusel ka valitsustes ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Probleemi lahendamise peamine takistus seisneb pikas ja keerulises tarneahelas. Nimelt ei saa IKT vahendite tootjad vajalikke mineraale otse kaevandusest. Kaevandajate ja tootjate vahele jääb mitu lüli. Kõigepealt liigub maak kaevandustest vahendajate kaudu rahvusvahelistesse sulatamisja töötlemisfirmadesse. Sealt ostavad vajaliku mitmete detailide tootjad, kelle kaudu jõuab tooraine lõpuks firmade toodetesse (nt Apple, HP, Nokia, Sony). Tarbijal on keeruline välja uurida, kas tema sülearvuti või mobiiltelefon sisaldab konfliktimineraale. Isegi ettevõtetel on keeruline tooraine täpset päritolu kontrollida ning selle asjaolu taha saavad nad vastutuse vältimiseks ka pugeda.

Meediamaailmas nagu ka mujal ärisektoris teevad ilma rahvusvahelised firmad. Suurimad üleilmsed meediakontsernid on pärit n-ö tuumikriikidest ehk USA-st, Lääne-Euroopast ning Jaapanist (vt tabel). Üleilmne meediatööstus koondub aina enam väheste rahvusvaheliste meediaettevõtete kätte.

Ajakirjanikud kasutavad oma töös palju rahvusvaheliste uudisteagentuuride abi. 90% kogu maailma uudisteagentuuride informatsioonist saavad lugejad tuumikriikide agentuuridest: Associated Press (AP, USA), Bloomberg (USA), Reuters (peakorter Londonis), Agence France-Presse (AFP, Prantsusmaa). Baltimaade suurim uudisteagentuur on Baltic News Service ehk BNS. Sealt saavad infot paljud Eesti ajakirjanikud. Iga päev saabuvad neile e-kirjakasti spetsiaalselt ajakirjanikele mõeldud lühiuudised kõikjalt maailmast. Välisuudiste pakkumisel teeb BNS koostööd AP, Reutersi, AFP, Venemaa Interfaxi ning Soome, Poola ja Austria agentuuridega.

Ühest küljest on suurte rahvusvaheliste meediaettevõtete olemasolu positiivne: neil on ressursse, et saata reportereid eri paikadesse, toota kahjumisse jäävaid materjale (nt hariduslikke dokumentaalfilme), ületada keelebarjääre jne. Probleemne on aga asjaolu, et inimeste arvamusi ja hoiakuid kujundav massimeedia on koondunud väheste kätte. Meelelahutus on läänestunud, üha rohkem on sarnaseid ja ühtseid meediatooteid. Mis veelgi olulisem: suurema osa infost muu maailma kohta saavad inimesed tuumikriikide vahendusel. Uudiseid loetakse küll Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia kohta, kuid harva tuleb see info otsestest allikatest. See tähendab, et väljastpoolt kohalikku regiooni jõuab ameeriklaste ja eurooplasteni eelkõige see, mis on oluline USA-le ja Lääne-Euroopale. Pidevas huviorbiidis on näiteks Lähis-Ida riigid, Afganistan ja Iraan, samal ajal kui teistes maailma riikides justkui ei toimukski midagi, neid nagu ei eksisteeriks. Info ei liigu ühtlaselt kõikjalt kõikjale, teatud piirkondadest ja teatud teemade kohta liigub seda rohkem.

Näide välisuudise infoallikatest

Delfi uudisnupp sellest, kuidas Liibüas vallutasid mässulised Gaddafi residentsi. Uudise allikaid analüüsides selgub, et info liigub lugejani järgmist liini pidi: Pentagoni (USA kaitseministeerium) pressiesindaja > CNN > BNS > Delfi > lugeja. Uudis on Liibüast, liibüalaste arvamust ei ole aga esitatud ning ainuke nimeliselt ära toodud isik on ameeriklane. See artikkel ei ole erand.
​- - -
​Delfi.ee, 23. august 2011, 19.30 „Mässulised vallutasid Gaddafi residentsi”

Liibüa mässuliste teatel vallutasid nad täna Muammar Gaddafi hoonekompleksi Tripolis. Mässulised ülistasid tänavatel kõikvõimsat Allahit ja embasid võitluskaaslasi, vahendab CNN. Pentagoni teatel näivad Liibüa ülestõusnud kontrollivat suuremat osa Tripolist. Liibüa liider Muammar Gaddafi ei ole veel siiski riigist lahkunud. Pentagoni pressiesindaja kolonel Dave Lapan lisas, et kuigi Gaddafi vägede lahinguvõimekust on kahandatud, on nad endiselt ohtlikud. Samuti ütles ta, et USA jälgib Liibüa keemiarelvade asupaikasid, sest kongressis kardetakse nende sattumist valedesse kätesse, vahendab BNS.

Lisaks tuleb silmas pidada, et massimeedia (nii gigandid kui ka väiketegijad) on äri. Telekanalid ja ajalehed peavad tootma omanikele kasumit. Selleks peavad nad turgu haarama ja reklaamitellijaid leidma, mistõttu pakutakse seda, mis haarab masse ja müüb: skandaalsust, traagikat, pealiskaudsust, lihtsust. Teisalt peab seda tegema võimalikult odavalt, nt palgates vähem teatud piirkondadele spetsialiseeruvaid välisreportereid, kes saaksid teemasse süveneda ja seda edasi anda. Erandiks võib siinkohal olla avalik-õiguslik meedia, mida rahastatakse maksumaksja rahast. Avalik-õiguslikel meediakanalitel on võimalus täita eri ülesandeid, nagu rahva harimine, ühiskonna arengule kaasaaitamine, oluliste küsimuste esitamine ja eri ühiskonnarühmade huvide silmaspidamine. Kuid nemadki peavad hoidma reitinguid ja vähendama kulusid, et õigustada maksumaksja rahade kasutamist.

Nii jõuab massimeedia vahendusel arengumaadest üldjuhul lihtsustatud ja negatiivne pilt: looduskatastroofid, inimeste põhjustatud õnnetused, röövimised, tapmised, näljahäda ja haiguspuhangud. Mõningad plussid sellise traagika edastamisel siiski on: see aitab mobiliseerida toetust kriisiolukordades, koguda raha teatud päästetöödeks ja abiprogrammideks. Meedia janu skandaalide järele võib omakorda aidata avalikustada valupunkte ja kurjategijaid. Teisalt tähendab eelkõige negatiivse edastamine seda, et Euroopas tekib Aafrikast väga ühekülgne ettekujutus: viletsus ja abi ootavad inimesed. Tegelikkusele see pilt ei vasta, ka Aafrikas on tehtud edusamme ja inimesed tegutsevad aktiivselt oma heaolu nimel. Lootusetuse ja passiivsuse näitamine ei pruugi aga kutsuda panustama globaalse vaesuse vähendamisse, vaid võib tekitada hoopis entusiasmi vähenemise. Samuti ei paku see ideid koostööks või partnerluseks.

Massimeediat tarbides on mõistlik olla kriitiline, eriti asjus, mis puudutavad kaugeid maid ja nende elanikke. Vahend, mis võimaldab traditsioonilise massimeedia pakutavat pilti tasakaalustada ja täiendada, on internet. Ajalehtede, raadio ja TV võrguväljaannete kõrval võib internetist uurida alternatiivseid, rahvusvahelisi uudiseid ja olemuslugusid edastavaid meediaväljaandeid. Näiteks uudisteagentuuri Inter Press Service ehk IPS eesmärk on vahendada just arengumaade inimeste ja kodanikuühenduste häält arengu, üleilmastumise, inimõiguste ja keskkonna teemadel.

Palju võimalusi pakub ka sotsiaalmeedia ehk internetil põhinevad rakendused, mis lubavad luua ja jagada tavakasutaja loodud sisu. Sotsiaalmeedia alla kuuluvad näiteks Facebook, Twitter, Youtube, Linkedin, blogid, veebifoorumid, vikid ja palju muud. Sotsiaalmeedia annab võimaluse lugeda inimeste ja organisatsioonide lugusid ilma ajakirjaniku ja toimetaja vahendamiseta. Need vahendid annavad võimaluse aktivistidele ja kodanikuühendustele saavutada laiemat kõlapinda teemadel, millega nad traditsioonilises massimeedias iialgi uudiskünnist ei ületaks.

See pakub võimalusi rahvamassidel näidata oma tahet ka seal, kus muidu on meediavabadus piiratud, kus võim kontrollib trükimeediat, raadiot ja televisiooni (nt autoritaarsetes riikides). Sotsiaalmeedia võimaldab rahval enda mured maailmas kuuldavaks teha. Näiteks piisab ainsast videost Youtube’is, paljastamaks võimu kuriteod kogu maailmale. Samuti saab represseeriva valitsuse tingimustes selle abil aktivismi mobiliseerida. Näiteks araabia kevade puhul peetakse sotsiaalmeediat väga oluliseks, kuna see suurendas inimeste võimalust avaldada poliitilist mõju. Just sotsiaalmeedia abil näidati üksteisele, mis toimub (esmalt traagilised sündmused Tuneesias, edasi juba protestid ja rahvakogunemised), edastati vabaduse ja demokraatia sõnumeid ning infot aktsioonide kohta, hoiti ülal lootust ja julgustati inimesi tänavale minema. Neid kanaleid pidi liikus teave ka naaberriikidesse ja kaugemale. Iroonilisel kombel ajendas Egiptuses just interneti sulgemine võimude poolt inimesi välja astuma: kui sotsiaalmeedia kaudu infot enam kätte ei saadud, mindi tänavale.

Probleemideta pole ka sotsiaalmeedia. Ühest küljest tuleb siin mängu nn digitaalne lõhe. Nüüdisaegseid IKT vahendeid ei saa kasutada kaugeltki kõik. Rääkides näiteks üleilmsest vaesusest, saavad inimesed sotsiaalmeedia kaudu küll algallikale lähemale, kuid vaeseimad ei ole need, kes postitavad Twitterisse ja Facebooki sõnumeid, ning blogivad. Ikka on keegi vahendajaks, suuvoodriks. Sotsiaalmeedia tõhusust pärsib ka keelebarjäär, kuna suur osa sellest on ingliskeelne. Samuti ei ole osal inimestel, kel muidu on juurdepääs internetile, võimalik sotsiaalmeedia vahendeid kasutada, sest autoritaarne riigivõim piirab internetikasutust. Teisisõnu ei liigu sotsiaalmeediaski info ühtlaselt kõikjalt kõikjale.

Arengumaade vaeseimad inimesed elavad sageli infopuuduses, seevastu läänemaailmas on probleemiks informatsiooni paljusus ja kvaliteet. Piiramatud võimalused infot võrgustikku paisata on viinud selle üleküllusele. Infot pole pelgalt palju, vaid see täieneb iga sekundiga. Mõnikord lähevad uute uudiste pähe liikvele ka vanad uudised, kus inimesed ei vaevu kontrollima sündmuse kuupäeva. Traditsioonilise meedia rolli nähakse tänapäeval ajakirjanduse hea tava ülalhoidjana: faktide kontrollimises ning kõigi poolte arvamuse esindamises. Ka peaks infotarbija tegema valikuid, mida ja keda jälgida. Selleks peab olema alusteadmisi, et teavet kriitiliselt hinnata.

Maailmas on piirkondi, mis on välisreporteritele suletud – piirkondi, kus ajakirjanike töö on ohtlik, kuna võimuaparaat kiusab neid taga, heidab vanglasse või mõrvab, kui ajakirjanikud uurivad ja avaldavad võimueliidile sobimatut. Rahvas ei pruugi saada massimeediast mingit infot peale selle, mida riigivõim vajalikuks peab. Organisatsioon Reporters Without Borders koostab regulaarselt riikide pingeridasid n-ö pressivabaduse indeksi alusel (Press Freedom Index). 2013. a indeksi järgi oli pressivabadus oluliselt piiratud näiteks Eritreas, Põhja- Koreas, Türkmenistanis, Süürias, Somaalias, Iraanis ja Hiinas. Meediavabaduse esiviisikusse mahtusid Soome, Holland, Norra, Luksemburg ja Andorra.

Repressiivsed valitsused üritavad end kaitsta internetiaktivistide eest, kasutades tehnoloogilisi vahendeid jälitustööks ning kiusates taga ja/või arreteerides „potentsiaalselt ohtlikke” netiaktiviste; tsenseerides internetis leviva info poliitilist ja sotsiaalset sisu, piirates juurdepääsu jne. Reporters Without Borders koostab regulaarselt nimekirja ka interneti vaenlastest (Enemies of the Internet). 2014. a nimekirja järgi on suurimad sõnavabaduse rikkujad Saudi Araabia, Sudaan, Hiina, Põhja-Korea, Kuuba, Iraan, Usbekistan, Süüria, Türkmenistan, Valgevene, Bahrein, India, Pakistan, Etioopia, Araabia Ühendemiraadid, Venemaa, Suurbritannia, USA ja Vietnam.

Infoühiskonna müras on tihti raske vahet teha, mida võib võtta usaldusväärsena ja mida mitte. Seda enam, kui teravate küsimuste puhul moonutatakse infot ka teadlikult. Väga hästi on seda näha näiteks kliimamuutuse puhul, kus kliimaskeptikud valivad tihti argumente ja manipuleerivad lugeja või kuulajaga. Nimetada võib mitmeid eksijärelduste tüüpe, näidetena on kasutatud Titanicu kokkupõrget jäämäega ja põhjaminekut.

1. Valetamine, nt jäämägesid pole olemas.
2. Pooltõde, nt laev saab jäämäest mööda sõita.
3. Tõde, mis on ebaoluline, nt jäämäed on kasulikud jääkarudele.
4. Poliitika, mitte teadus, nt ettevaatusabinõude kasutamine jäämäe vastu võtab meilt kiirust maha.
5. Uskumus, mitte fakt, nt peaaegu mitte keegi ei pea jäämägesid ohuks.
6. Tähelepanu hajutamine, nt „Vaadake, delfiinid!”.
7. Faktide valimine, nt (kui laev uppudes üles kõigepealt tõuseb) laev ei upu, vaid hoopis tõuseb.
8. Üksikule vasturääkijale rõhumine, nt üks tüüp ühes kajutis ütleb, et laev ei hakka uppuma.
9. Valeeksperdid, nt ma rääkisin ühe eksperdiga ja ta ütles, et laev ei upu.
10. Oponentide vale kujutamine, nt laeva uppumine on päästevestide tootjate propaganda.

Demagoogia ja vale märkamiseks peaks alati jälgima,

• kust faktid pärinevad (teadusuuringute tulemused tihti moonduvad ja lihtsustuvad ajakirjanduses ning võimaluse korral tuleks üle vaadata algallikas);
• kuivõrd kompetentne on argumenteerija selles valdkonnas (ta võib olla küll teadlane, kuid ei pruugi selle teema ekspert olla);
• millist argumentatsiooni kasutatakse (teadust ei aeta segi poliitikaga, teemat ei juhita kõrvale teise osalise mustamisega).