Muldade vaesumine ja kõrbestumine

Kõrbestumise käigus väheneb piirkonna taimkate, väheneb ka mulla toitainesisaldus ja suureneb erosioonitundlikkus. Kõrbestumine toimub laialdaselt kogu maailmas, mõjutades rohkem kui 110 riiki. Peale Aafrika on kõrbestumine levinud ka Aasias, Põhja-Ameerikas ja Austraalias.

Kõige rohkem mõjutab kõrbestumine Aafrika mandrit, millest 2/3 on kõrb või väga kuivad alad. Sellest omakorda 3/4 on kaotanud oma endise väärtuse. Kõige tuntum on kõrbestumise probleem Põhja-Aafrikas, kus Sahara kõrbe pindala laieneb pidevalt, keskmiselt mitu kilomeetrit aastas. Ka 27% Hiina pindalast on kõrbestunud ja see ala suureneb iga aastaga 2460 ruutkilomeetri võrra. Viimase 50 aastaga on maailmas kõrbeks muutunud hinnanguliselt Brasiiliasuurune ala.

Kõrbestumise põhjuseid on mitmeid. Kasvav elanike arv sunnib toidu ja küttematerjali saamiseks ka kuivi alasid senisest intensiivsemalt kasutama. Õrna ja niigi vähest taimkatet hävitavad ülekarjatamine, transport ning oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutuskõlbmatuks muutumise. Umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kõige valulikum on probleem neis kohtades, kus maa majandamise viis ületab selle bioloogilise kandevõime.

Kõrbestumine, kahjurite levik, haritava maa kvaliteedi langus ning erosioon on vähendanud Aafrika põllumajandustoodangut regiooniti kuni kaks korda. Toidukriisi tõttu suurenes viimase kahe aasta jooksul toidupuuduse all kannatajate arv 100 miljoni inimese võrra. Ainuüksi mulla erosioon põhjustab Aafrikas saagikuse langust 2–40%, keskmiselt 8%. Kliimamuutuste võimalik mõju toob kaasa veelgi suuremaid riske. Põua tõttu on viimase 20 aasta jooksul hukkunud 22–90%, keskmiselt 40% Aafrika kariloomadest.

Kõrbestumise puhul pole sugugi tegu vaid kohaliku või regionaalse probleemiga: kõrbealadelt pärit tugevad tolmutormid võivad kahjustada inimeste tervist kõikjal maailmas. Tormid võivad kanda Sahara kõrbe tolmu näiteks Põhja-Ameerikasse ning põhjustada sealsetel elanikel hingamisteede haigusi. Hinnanguliselt tõuseb igal aastal Sahara piirkonnast atmosfääri umbes miljard tonni tolmu. Tolmuosakesed tekitavad hingamisprobleeme ning kannavad edasi baktereid ja seenhaigusi. Tolmutormiga levinud mikroorganisme peetakse Kariibi mere korallrahude hävimise üheks põhjuseks. Samuti on tolmuga edasi kanduvate bakterite tõttu haigestunud kõrbealadel elavad inimesed.

Kõrbestumine sai esimest korda rahvusvahelist tähelepanu 1968. aastal, kui kuueaastase põuaperioodi ajal suri Lääne-Aafrikas Mauritaanias, Senegalis, Malis, Burkina Fasos, Nigeris ja Tšaadis veerand miljonit inimest ja miljoneid koduloomi. 2011. aastal tabas humanitaarkatastroof Aafrika Sarve (Somaalia, Etioopia jt). Põua tõttu vajasid 11 miljonit inimest ellujäämiseks kiiret abi. ÜRO andmetel suri põgenike laagrites mitu korda rohkem inimesi kui varasemates hädaolukordades.

Kuigi ÜRO süsteemis hakati koordineeritud vastumeetmeid arutama juba 1970ndatel, jõustus rahvusvaheline kõrbestumise konventsioon (The United Nations Convention to Combat Desertification, UNCCD) alles 1996. aastal. Konventsiooniga on liitunud 194 riiki, ent erinevalt näiteks Lätist ja Leedust pole liitunute seas Eestit. UNCCD tegeleb mitmel tasemel kõrbestumise vastu võitlemise ja säästva arengu propageerimisega. Need kaks on omavahel tihedalt seotud. Vaesuses elavatel inimestel ei ole tihti muud valikut kui oma vähest maad kurnata. Paljude keskkonnaprobleemide puhul on ennetamine odavam kui kahjude kandmine, ka kõrbestumist on võimalik vähendada või vältida maa jätkusuutliku harimisega. Tulemused on mitmel pool juba näha. UNCCD abiga on muudetud nii mõnegi kogukonna elu.

Positiivne näide on Nigeris kohalike põllupidajate tehtud taashaljastamine. Aastatel 1975–2003 istutasid kohalikud põllumehed Sahelis 200 miljonit puud ja julgustasid oma naabreid põldudele puid alles jätma. Selle tulemusena ei paranenud pelgalt kohalike puude iseuuenemine ja mulla erosioonikindlus, vaid ka kohalike inimeste elukvaliteet. Lisaks taastusid põhjaveevarud ja suurenes toiduturvalisus, kuna viljasaak kasvas ja puud kaitsevad nii põlde kui ka külasid tormide eest. Selliste programmide puhul on oluline just kohalike elanike osalus ning nende teadlikkuse ja aktiivsuse suurendamine.

Aafrikas on peale teiste hädade suureks probleemiks kõrbestumine. Aafrika põhjaosas asub maailma suurim kuum kõrb – Sahara. Inimtegevuse tulemusena suureneb kõrbe pindala pidevalt, mille tagajärjeks on erosioon ja kõlbmatu mullapinnas. Probleemi lahendamiseks on proovitud rakendada mitmeid meetodeid ja tehnikaid, kuid nähtavate tulemusteni ei ole jõutud.

Endine põllupidaja Yacouba Sawadogo otsustas enda algatusel 1980. aastatel katsetada traditsioonidest lähtuvat meetodit, mis pani kõrbestunud alale aastatega kasvama taimestiku ja puud. Sama probleemi on tulutult üritanud lahendada ka teadlased ja eri organisatsioonid. Seepärast üllataski endise põllupidaja meetod paljusid, kui see kõigi imestuseks Burkina Faso põhjaosas toimima hakkas.

Yacouba taaselustas kunagise traditsioonilise põllumajandusliku praktika, mis parandas mulla kvaliteeti ning pani puud kasvama. Mehe meetod on tegelikult imelihtne – maasse väikest auku kaevates täidab mees selle kompostiga, kuhu pistab taimede seemned. Avaused annavad vihmasel ajal piisavalt vett, niisutades neid ka kuival ajal. Erinevalt teiste proovitud meetoditest alustas Yacouba ettevalmistust kuival ajal ning suutiski sellega enda eelkäijate ees edu saavutada. 20 aastaga on mees lagedale ja kuivale maa-alale kasvatanud ligi 30 aakri suuruse metsa veidi üle 60 puuliigiga.

Just tema järgimisel loodud tehnikaga on mitmel pool lagedatel aladel suudetud taimi kasvama panna. Yacouba arvates ei peaks inimesed teadmisi ainult endale hoidma, vaid neid teistega jagama. „Ma tahan, et meie piirkonnas toimuksid selles küsimuses viljakad muutused. Kui sa oled nurgas varjul, siis ei ole sinu teadmistel ühiskonnale mingit kasu,” nentis Yacouba.

2010. aastal Mark Doddi tehtud filmis „The Man Who Stopped the Desert” rääkis Yacouba enda tegevusest võitluses kõrbestumisega ning palus selle probleemiga tegelemisel ka välist abi. Filmi levikuga hakkasid endisele põllupidajale kaasnema igasugused annetused, mis on mehel võimaldanud enda teadmiste hulka laiemalt avardada.