Peatükk 1.1 (Muusika gümn, II)

Romantism

Uued tuuled 19. sajandil

Unistused tegelikkusest eespool

Romantism oli 19. sajandil Euroopas valitsenud kirjanduse, muusika ja maalikunsti suund, mis kujunes välja järk-järgult sellele eelnenud klassitsismi rüpes. Klassitsismi ja valgustus­ajastu ideaale olid iseloomustanud ratsionaalsus ja teaduse kultus, romantism aga seadis esiplaanile tundeelu, vastandudes sellega eelnenud perioodide mõistus­pärasusele.

Läbivaks teemaks said üksikisiku läbielamised, sageli kasutati loodusega seotud kujundeid. Laskuti ka müstikasse, tegeldi surma ja teispoolsusega. Romantismi­ajastu inimene elas paljuski unistuste maailmas ning see kajastus ka kunstis.

Sõna päritolu

Sõna „romantism“ pärineb vana­prantsuse kirjanduslikust lugulaulust romance, mille tegelased sattusid kummalistesse seiklustesse. Väidetavalt kasutas seda sõna täna­päevases tähenduses esimesena kirjanik Hoffmann, iseloomustades Beethoveni muusikat.

Muutused ajaloos

19. sajandiks olid ühiskondlik-poliiti­lised olud Euroopas järsult muutunud.

18. sajand oli olnud poliitiliselt üsna stabiilne, suur Prantsuse revolutsioon aga, mis 1789. aastal kukutas Pariisis absoluutse monarhia, vallandas tormi­liste sündmuste ahela. Nii tõmbasid Napoleoni sõjakäigud terve Euroopa kaheks aastakümneks sõja­tegevuse keerisesse.

Ka 1815. aastal toimunud Viini kongress ei suutnud oma ebaõnnestunud piiri­lepetega Euroopas püsivat rahu kindlus­tada. Vastupidi – uued etnilised pinged põhjustasid ülestõuse Madal­maades, Hispaanias, Poolas ja Kreekas. Tekkis rahulolematus valitseva korraga ja vabadus­ihalus, tugevnes rahvus­teadvus.

Ideaalide loomine

Romantismi­ajastu kunst otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest vastuoludest ideaale luues. Nii on üsna loomulik, et 19. sajandi romantilise vaimusuuna üheks oluliseks esindajaks sai õilis kangelane, nagu seda olid d’Artagnan Alexandre Dumas’ „Kolmes musketäris“, rüütel Lohengrin Richard Wagneri samanimelises ooperis või müütiline Faust Ferenc Liszti „Fausti-sümfoonias“ ja Charles Gounod’ samanimelises ooperis.

Ungari kunstniku Mihály Munkácsy maal kujutab muusikatuba Pariisis (1878)
Charles Gounod. Kavatiin ooperi „Faust“ 2. vaatusest
Joseph Calleja (tenor), Swiss Romande Orchestra, juhatab Marco Armiliato

Kirjandus ja maalikunst

Armastus, vabadus ja maailmavalu

Kirjanduses olid romantismi eel­käijateks sentimenta­lism ning tormi ja tungi liikumine 18. sajandi lõpul.

Sentimentalismi meistri­teoseks peetud Johann Wolfgang Goethe romaan „Noore Wertheri kannatused“ tõi kirjandusse õnnetu armastuse temaatika. Seda on viljelenud mitmed romantismi aja kirjanikud nagu Victor Hugo („Jumalaema kirik Pariisis“), Prosper Mérimée („Carmen“), Aleksandr Puškin („Jevgeni Onegin“) jt.

Tormi ja tungi kirjanduslik liikumine Saksamaal (Herder, Goethe, Schiller) mõjutas peamiselt näite­kirjandust, pea­tegelasteks olid siin vabadust armastavad kangelased. Sellele viitavad juba Friedrich Schilleri draamade pealkirjad, nt „Röövlid“ ja „Wilhelm Tell“.

Mineviku idealiseerimine ja vabaduse­armastus avalduvad ka Walter Scotti ajaloolistes romaanides (nt „Ivanhoe“).

Luules jäädvustasid armastuse ja maailma­valu tundelisi hetki kõrgtasemel väljapaistvad romantikutest poeedid George Gordon Byron, Heinrich Heine jt.

Poeesia värvides

Romantismiajastu maalikunsti (Eugène Delacroix, Theodore Géricault, William Turner, Francisco de Goya, Caspar David Friedrich jt) iseloomustab ühelt poolt pöördumine dramaatiliste süžeede ja ajaloolise temaatika poole (nt Eugène Delacroix’ „Vabadus viib rahva barrikaadidele“), teiselt poolt aga püüdlus jäädvustada looduse poeetilist ilu (nt Caspar David Friedrichi „Kahekesi kuuvalgel“).

Caspar David Friedrich. „Rändaja udumere kohal“
Francisco de Goya. „La Maja vestida“

Romantismiajastu muusika

Uued väljendusviisid

Romantismiajastu muusika võrsus järk-järgult klassitsismi traditsioonide pinnalt. Nii olid romantilisest vaimust kantud juba Viini klassiku Ludwig van Beethoveni hilise perioodi teosed. Romantismi­ajastu heliloojad võtsid Viini klassi­kutelt üle iseloomulikud žanrid ja muusika­vormid (nt klassika­line sonaadi­tsükkel), kuid käsitlesid neid üsna vabalt. Samas tekkisid ka täiesti uued žanrid ja vormid.

Kammer­muusikas kujunesid välja klaveri­saatega soololaulud, mida hakati koondama tsüklitesse. Hakati kirjutama erinevaid väikevorme klaverile, sümfoonilises muusikas tekkis sümfooniline poeem, lava­muusikas operett, kujunesid välja klassikalise balleti traditsioonid. Populaarseks muutus programmiline muusika, mis sai ainest kas ajaloo­sündmustest, kirjandus­teostest või oli sündmustiku autoriks helilooja ise.

Pariisi Ooper (u 1875)

Rahvusromantilised koolkonnad

19. sajandil tekkisid rahvus­romanti­lised koolkonnad, mille silma­paist­vamad esindajad muusikas olid

  • Jean Sibelius Soomes,
  • Edvard Grieg Norras,
  • Antonín Dvořák Tšehhimaal,
  • Pjotr Tšaikovski Venemaal.

Hakati tundma enam huvi nii oma rahva­muusika kui ka teiste rahvaste muusika­traditsioonide vastu.

Ooper, orkester ja mängutehnika

Üks 19. sajandi juhtivamaid muusika­žanre oli ooper. Nagu kogu sajandit, läbis ka tolle aja ooperit huvi ajaloo, müstika, salapärase looduse ning inimtunnete ja inimest ümbritseva olustiku vastu. Romantilise ooperižanri areng viis välja Saksa helilooja Richard Wagneri ooperi­uuendusteni: ooper muutus aariate ja retsitatiividega numbri­ooperist läbi­komponeeritud muusika­draamaks, kus muusika ja lavategevus arenesid katkematult.

Muusikaliste väljendus­vahendite kasutamine muutus julgemaks ja mitme­kesisemaks. Harmooniasse ilmusid pingestatumad ja kirevamad kooskõlad, vaheldus­rikkamaks muutus nii rütmika kui ka tempode kasutus. Erilist tähelepanu pöörati dünaamikale, mis pidi edasi andma inimliku tundeskaala kõiki nüansse. Täiustati sümfooniaorkestri pille ja võeti kasutusele uusi instrumente. Kasvas orkestrikoosseis.

19. sajandi muusikat iseloomustab ka nn virtuoosi­kultus, kus ettekande keskmeks sai instrumendi täiuslik tehniline valdamine. Nii kujunes elavaks legendiks viiuldaja Niccolò Paganini, keda tema deemonlikus meisterlikkuses võrreldi koguni saatana endaga.

Antonín Dvořák. I osa Adagio. Allegro molto sümfooniast nr 9 e-moll, op. 95 („Uuest maailmast“)
New Philharmonia Orchestra, juhatab Antal Doráti

Kolm ajajärku

Muusikaline romantism jaguneb kolmeks:

  • vararomantism,
  • kõrgromantism,
  • hilisromantism.

Nii, nagu on raske määratleda muusikalise romantismi täpset algust, ei saa täpselt piiritleda ka romantismi­ajastu lõppu muusikas. Tinglikult võib selleks pidada 20. sajandi 20. aastate keskpaika. Käesolev õpik käsitleb romantismi seda perioodi, mis jääb 19. sajandisse.

Näiteid 19. sajandi arhitektuurist

Londoni parlamendihoone ehk Westminsteri palee ja Big Beni kellatorn
Pena palee Sinatras Portugalis
Neuschwansteini loss Saksa Alpides

Neuschwansteini loss

Neuschwansteini loss ehitati Baieri kuninga Ludwig II valitsemisajal ning on tänapäevani Saksamaa üks enim pildistatud vaatamis­väärsusi. Seda peetakse romantilise arhitek­tuuri ja selle omaniku traagilise loo sümboliks. Lossist on oma loomingusse inspiratsiooni saanud ka näiteks filmilooja Walt Disney.

Mõisted

aaria – iseseisev instrumentaal­saatega vokaalsoolo ooperis, oratooriumis, kantaadis.

dünaamika – helitugevus ja selle muutumine muusika­teoses.

harmoonia – helide kooskõla; õpetus akordidest, nende suhetest ja ühendamisest.

kammermuusika – ansamblile või soolo­esitajale loodud instrumentaal- või vokaal­muusika.

ooper – muusikaline lavateos, milles on ühendatud laulmine, instrumentaal­muusika ning näite-, tantsu- ja kujutav kunst.

programmiline muusika – muusika, mis põhineb kindlal teemal või süžeel, mida peegeldab helitöö pealkiri.

retsitatiiv – kõnelaul, kõne­meloodiat jäljendav laulmine.

romantism – 19. sajandil Euroopas valitsenud kirjanduse, muusika ja maali­kunsti suund.

rütm – heli­vältuste (ka pauside) korrastatud järgnemine.

sümfooniline poeem – programmiline heliteos, mille keskmes on ilu­kirjandusest, ajaloost või mütoloogiast tuntud kangelane, mõni kirjanduslik või filosoofiline süžee.

tsükkel – temaatiliselt või mõne muu tunnuse põhjal kokku kuuluvate kunstiteoste, kirjutiste, loengute vms rida või rühm, sari, seeria.

virtuoos – täiusliku tehnilise ja kunsti­meisterlikkuse saavutanud interpreet.

Sain teada, et ...

  • Romantism on 19. sajandil Euroopas valitsenud kirjanduse, muusika ja maalikunsti suund. Oluliseks teemaks said üksikisiku tunded ja läbielamised, kasutati loodusega seotud kujundeid, tunti huvi eksootiliste maade vastu, laskuti müstikasse, tegeldi surma ja teispoolsusega.
  • Romantismiajastu muusika võrsus klassitsismi traditsioonide pinnalt. Kujunesid välja uued žanrid ja vormid. Populaarseks muutus programmiline muusika. Muusikaliste väljendus­vahendite kasutamine muutus julgemaks ja mitme­kesisemaks.
Palun oota