Sel õppeaastal õpid sa lähemalt tundma ajalooperioodi, mida nimetatakse uusajaks. Uusaja mõiste tekkis siis, kui ajalugu hakati jaotama kolmeks suureks ajastuks: vanaaeg, keskaeg ja uusaeg. Kõige laiemas tähenduses on uusaeg periood keskaja lõpust (u 1500. aastast) kuni tänapäevani välja. Kuna tegu on aga üle 500 aasta pikkuse ajajärguga, mille jooksul maailm on väga palju muutunud, on siiski küsitav, kas me saame seda kõike ühe ajastu alla paigutada. Mõelgem, kui palju on üldse ühist inimeste eluviisil ja mõttemaailmal aastal 1500 ja aastal 2000? Vahepeal toimunud hiiglaslike muutuste tõttu on hakatud uusaega jaotama lühemateks perioodideks. Uusaja esimest poolt, mis kestis maadeavastustest ja reformatsioonist Prantsuse revolutsioonini, s.o ajavahemikku 1500–1800, nimetatakse vara­uusajaks. Eristatakse ka uusaja lõpuosa, mis saab alguse esimesest maailmasõjast 20. sajandi algul ning jõuab tänapäevani välja. Seda perioodi nimetatakse uusimaks ajaks või lähiajaks. Seega tähendab uusaeg kõige kitsamas mõttes ajajärku Prantsuse revolutsioonist esimese maailmasõjani.

Ka Eesti ajalugu võib periodiseerida mitmel moel. Tavaks on saanud jaotada ajalugu vastavalt riigivõimu muutumisele. Nn orduaeg kestis Vana-Liivimaa riikide süsteemi lagunemiseni 1561. aastal. Siis algas Rootsi aeg, mis kestis Põhjasõja lõpuni (1710/1721). Lõuna-Eesti puhul saab rääkida ka Poola ajast (1561–1629) ja Saaremaal Taani ajast (1561–1645). 1710. a läksid Eesti alad Venemaa alla ning algas Vene aeg ehk tsaariaeg, mis lõppes Eesti iseseisvumisega 1918. aastal.

Ent niisugune riigivõimu järgi periodiseerimine ei pruugi kõige paremini peegeldada ühiskonna sisemist arengut. Näiteks võib väita, et inimeste elus muutus üsna vähe, kui Rootsi kuninga võim asendus Vene tsaari omaga, sest mõisnike võim ja pärisorjus jäid püsima. Seetõttu on ka Eesti ajaloo puhul otstarbekas kasutada mõisteid „varauusaeg“ ja „uusaeg“.

Varauusaja alguseks Eestis võib pidada 1520. aastaid, mil reformatsioon jõudis Eesti linnadesse, ja selle sümboolseks lõpuks aastaid 1816 ja 1819, mil Eesti- ja Liivimaal kaotati pärisorjus. Nii hõlmab varauusaeg osa orduaega, terve Rootsi aja ja osa tsaariaega.

Päris uusajaks võib pidada 19. sajandit, mil ka Eesti ühiskonnas leidsid aset kiired muutused ja kujunes välja eestlaste rahvuslik eneseteadvus. Eesti uusaja lõpetab Eesti iseseisvumine esimese maailmasõja lõpul ja see kattub kenasti uusaja lõpuga mujal Euroopas.

Õpiku 1. osa käsitleb varauusaega, mille tundmaõppimist alustasid juba eelmisel aastal. Varauusajal muutus ühiskond veel üsna aeglaselt. Enamik inimesi elas oma külas, haris põldu ja tuli vaevu ots otsaga kokku. Inimeste maailm oli piiratud: nad ei lugenud raamatuid ega reisinud ringi, üksnes vähesed sattusid elu jooksul kodukandist kaugemale. Palju väiksem osa inimesi elas linnades, kus teeniti leiba käsitöö või lihtsamate ametitega (majateenijad, voorimehed). Veelgi vähem oli neid, kes ei pidanudki füüsilist tööd tegema. Need olid esiteks jõukamad linnakodanikud, kelle sissetulek pärines kaubandusest. Teiseks aadlikud, kes tegelesid sõjateenistuse ja riigijuhtimisega, ent suurema osa ajast veetsid siiski jahti pidades ja muul viisil meelt lahutades. Nemad said oma sissetuleku põhiliselt talupoegade koormistest ja maksudest. Kolmandaks vaimulikud, kelle ülesandeks oli Jumala teenimine kas koguduse vaimulikuna inimeste hingehariduse eest hoolt kandes või kloostrites täielikult palvetamisele pühendudes. Kõik see meenutas vägagi keskaegset ühiskonda, kus igal inimesel oli oma kindel ülesanne ja näiteks talupoja või käsitöölise lapsel oli väga vähe võimalusi oma seisusest välja parema elu peale jõuda.

Ometi toimusid just varauusajal tähtsad muutused, mis hakkasid järk-järgult mõjutama ka tavalise inimese elu. Maadeavastustega laienes inimeste maailmapilt: Vana Maailma kõrvale astus Uus Maailm. Kolooniate rajamine ja kaugkaubanduse areng tõi Euroopasse uusi rikkusi ja seninägematuid kaupu.

Inimeste elu mõjutas tugevasti ka trükikunsti leiutamine 15. sajandi lõpul. Nüüd jõudsid raamatud ja muu kirjalik teave ka lihtrahvani. 16. sajandi algul toimunud usupuhastus ehk reformatsioon levis kiiresti üle Euroopa just tänu trükikunstile. Reformatsiooni ja trükikunsti mõjul tekkis Euroopas arusaam, et kõik inimesed peaksid mingil määral haridust saama. Kirjasõna levikule aitas kaasa sidepidamis­võimaluste paranemine. Loodi regulaarne postiteenistus, ilmusid esimesed ajalehed, mis suurendasid informeeritust maailmast ja huvi poliitika vastu.

Reformatsiooniga kadus kristliku Euroopa usuline ühtsus ning inimesed samastasid end järjest rohkem oma valitseja ja riigiga. Riigid tugevnesid: nende ametnikkond suurenes ja sissetulekud kasvasid. Kuigi valitsejad kulutasid suure osa rahast sõja­pidamisele, tegid nad ka palju head: arendasid majandust ning edendasid haridust, lõpp­kokkuvõttes parandas see kõigi elujärge. Kasvas inimeste teadlikkus ja eneseväärikus. Riigilt oodati ja nõuti rohkem, nii tekkisid konfliktid oma võimutäiust kaitsvate monarhidega. Varauusaja lõppu tähistab Prantsuse revolutsioon, mis kuulutas kõigi inimeste vabadust ja võrdsust ning tegi lõpu paljudele keskajast pärit arusaamadele.