Hea abiturient

Sinu käes olev „Johannes“ on gümnaasiumi eesti keele õpivarasarja viimane osa. Kui oled eelmistel aastatel „Johannese“ järgi õppinud, on selle stiil ja peamised töövõtted sulle hästi tuttavad. Tänavune komplekt erineb aga mõnevõrra eelmistest: „Mõttejärje“ rubriigi asemel on „Kirjutamiskool“, mis aitab sul samm-sammult valmistuda riigieksamiks, samuti on hinde kaaluga projektide asemel pakutud põnevamaid rühmatöö ülesandeid.

Et saaksid oma emakeeleõpingutest kõige suuremat kasu, on mõistlik õpi­protsessis vaheldada teoreetilisemat ja praktilisemat ainest. Konkreetsed viited suunavad sind liikuma õpiku ja töövihiku vahel – just sedakaudu kujunevad teemaplokid ja vormub sisutervik. Kõik see on kokku pandud, et aidata sul elus eri olukordades hästi toime tulla. Viis, kuidas end teksti kaudu esitled, võib olla edaspidises karjääris ülioluline. Erilaadsete tekstide analüüsimine ja heakeelsuse harjutuste sooritamine aitab jõuda tasemeni, mis lubab enesekindlalt tulevikku vaadata.

Johannes Aavik olevat ühelt emakeeleõpetajate seltsi koosolekult lahkunud vihaselt ust prõmmides ja hüüdes, et see on üks igavene tagurlaste kants. Eesti kirjakeele ajaloos ongi ta tuntud kui värvikas radikaal. Mõneski mõttes oli radikaalne ka Johannes Voldemar Veski, keda harilikult on peetud pigem keelekorralduse alalhoidliku suuna esindajaks. Tema ülim süsteemitaotlus on aga kindlasti äärmuslik ja tema kultiveeritud paronüümia, s.t samatüveliste, vaid tuletusliite poolest erinevate sõnade rohkus tekitab õigekeelsuse kontekstis probleeme siiani.

Uksi paugutades oma eesmärke ellu ei vii ning päris elus on hea, kui uuenduslikkuse ja alalhoidlikkuse vahel valitseb tasakaal. Tasakaalukat käsitlust on taotletud ka „Johanneses“. Leiad siit pisut provokatiivseid, mõtlema ja vaidlemagi ärgitavaid tekste, millele vastukaaluks on ikka esitatud teine arvamus. Tõenäoliselt asub lahendus kusagil keskel, vahepeal, nagu asub kusagil vahepeal norm, s.o keskmine, mis nii ühiskondlikus mõttes kui ka kirjakeele korraldamise aspektist kujuneb enamuse survel. Normile ei pea teistsugust alati allutama ega keskmist ülemlikuks pidama, kuid normist on hea üheskoos tegutsedes lähtuda. Mõtteid ja arvamusi on erisuguseid ning mitmepalgelisus on väärtus, mis meie norme täis maailma rikastab ja eestlasele omast tasakaalukust ehk ka veidi vaheldab.

Soovime, et oskaksid siit õpitut tulevikus targalt kasutada ning norme ja vahvaid erisusi elus ja keeles ikka märgata.

Autorid