Majanduse põhi­tegurid

2020. aasta parimaks õpilasfirmaks valiti Tallinna 21. Kooli gümnasistide ettevõte EHA, mis valmistab käsitööna puidust juhtmevabu laualampe. Žürii hindas võidu vääriliseks nii õpilasfirma tiimitööd, turunduse kõrget taset, toote ilusat disaini kui ka ettevõtte loodussäästlikkust, kuna lampe toodetakse puidujääkidest. Samuti peeti oluliseks, et kuigi koroonaviiruse tõttu kehtis riigis eriolukord, ei peatanud ettevõte oma tegevust, vaid täiustas toodet ning pöörast varasemast rohkem tähelepanu oma e-poele, mis näitas võimekust pärisfirmana toimetulemiseks.

Kuna EHA asutajad soovisid esialgu võimalikult palju ise tootmisprotsessis kaasa lüüa, õpiti palju uusi oskusi ning konsulteeriti nii pere ja tuttavate kui ka spetsialistidega. Nüüdseks on neil teadmisi näiteks selle kohta, kuidas töötab elektroonika või kuidas ehitada üles veebileht.

Ka tänapäeval leidub alternatiive kapitalistlikule ärimudelile. Näiteks saab 2020. aasta seisuga enda jaoks ebavajalikke, ent siiski korralikke esemeid ja rõivaid tasuta ära anda Facebooki gruppides (nt „Tasuta kraam“) või portaali tasutaasjadepood.ee vahendusel. Kümne aasta jooksul on Eestis olnud ka poeruume, kus on olnud võimalik ka kohapeal asju viimas või toomas käia.

Mitte kogu kaubandus ei pruugi naturaalmajanduse tingimustes olla vahetuskaubandus. Paljud rahvad on kasutanud erilisi maksevahendeid. Vaikse ookeani saartel täitis raha otstarvet kaurikarp, California indiaanlastel aga hammastigu ning Põhja-Ameerika idaosades merepärl. Aafrika sisemaal olid käiberahaks rauast kõplad. Mikroneesias Japi saarel tasuti ostude eest suurte lubjakiviratastega. Saalomoni saartel on kasutatud maksevahendina sigu ja Ida-Aafrikas veiseid. Kütikultuurides on rahana käibinud karusnahad.

18. sajandi keskel tekkis Prantsusmaal majandusteaduslik suund laissez faire (pr, laske juhtuda), mis pooldab liberaalset majanduspoliitikat. Selle järgi on kapitalistlik majandussüsteem seda efektiivsem, mida vähem riik sellesse sekkub (ei pooldata vaba konkurentsi, tollipiiranguid, ettevõtlusmakse jms). Laissez-faireʼi pooldajad usuvad, et reguleerimata majandus tagab üksikisiku ja ühtlasi ühiskonna maksimaalse heaolu. Laissez-faireʼi põhimõtteid ei ole rakendatud kuskil täielikult.

Me ei saa küll kunagi globaalseks keskuseks, nagu seda on Singapur, Hongkong või Šveits, aga meil on võimalik saada regionaalseks keskuseks. Tahaksin loota, et viiekümne aasta pärast sarnanebki Eesti olulisel määral tänase Singapuriga. Eeskuju võiks võtta ka näiteks Luksemburgilt – kui seal said mõned targemad pead aru, et terasetootmine ei kesta igavesti, siis valisid nad ühe suunana finantstee, fondihalduse, ja tänapäeval on Luksemburg tänu sellele Euroopa rikkamaid riike.

Sotsiaalne turumajandus on vabaturumajandus koos nimetamisväärsete sotsiaalsete garantiidega inimestele, kes ise ei suuda küllaldaselt hoolitseda oma toimetuleku eest. Sotsiaalne turumajandus on vabaturumajanduse Saksa variant, mida alates 1948. aastast hakkasid ellu viima peaminister Konrad Adenauer (1876–1967) ja majandusminister Ludwig Erhard (1897–1977). Sotsiaalset turumajandust defineeritakse saksakeelses majanduskirjanduses tavaliselt kui „kapitalistlikku turumajandust, millesse riik korduvalt ja juhtivalt sekkub“.

Käsumajanduses pole üksikisikul peaaegu mingeid võimalusi majandustegevusse aktiivselt sekkuda. [---] Käsumajandus võib vahel esineda ka plaanimajanduse vormis. Sel juhul on kogu majandus mitme aasta peale ette planeeritud. Majanduse arendamise plaan tõstetakse seaduse tasemele, mille mittetäitmine on karistatav (nt viisaastakuplaanid NSV Liidus). Seejuures ei planeerita mitte tarbija vajadusest lähtudes, vaid tootmise võimalusi ja eelnevaid tootmismahtusid arvesse võttes. Näiteks siniste botikute tootmine on ette planeeritud mitmeks aastaks. Nende tootmine jätkub kehtestatud plaani kohaselt, vaatamata sellele, et vahepeal on olnud mitu lumeta talve järjest või sinise värvi asemel on moodi läinud punane.

„Loomade farm“ on romaan, milles tegelased on küll loomad, kuid tegelikult kirjeldab see inimühiskonda, kus on ainuvõimu haaranud üks isik ja tema lähikondlased. Sellises ühiskonnas kehtib käsu- ehk plaanimajandus.

Farmis kehtis alguses seadus, et iga loom annab endast nii palju, kui suudab ja saab. Siis mindi üle plaanimajandusele ja nõuti majandusliku plaani täitmist võimalikult kiiresti. Tööpäevad muutusid pikaks ja koormavaks, toidunorme vähendati. Loomadele lubati kõikvõimalikke hüvesid, kui töö tehtud. Näiteks ehitasid loomad tuuleveskit, sest neile lubati, et selle abil saadakse elekter talli ning lauta, et loomadel parem oleks. Tegelikult kasutati veskit hoopiski vilja jahvatamiseks ning see tõi võimuladvikule raha sisse.