Arvu mõiste hakkas kujunema aastatuhandeid tagasi, täiustudes ja üldistudes koos inimkonna arenguga. Juba ürgühiskonnas tekkis vajadus teatavaid hulki võrrelda, selleks aga tuli nende hulkade elemente loendada. Nii tekkis meile kooliõpingutest esimesena tuntuks saanud naturaalarvude hulk N[joonealune: Üldise naturaalarvude teooria üheks väljaarendajaks oli itaalia matemaatika G. Peano (1858–1932).]:
N = {0; 1; 2; 3; ...}.
Et loendamise teel on nulli raske saada, siis ei kuulunud see arv esialgu tuntud arvude hulka[joonealune: Ka tänapäeval antakse välja õpikuid ja teisi matemaatika raamatuid, kus nulli ei loeta naturaalarvuks.]. Alles 7. sajandil sõnastasid india matemaatikud reeglid arvu 0 kasutamiseks.
Oleme õppinud nelja põhitehet[mõiste: Põhitehted naturaalarvudega – liitmine ja korrutamine ning nende pöördtehted lahutamine ja jagamine.] naturaalarvudega[mõiste: Naturaalarv – üks arvudest 0; 1; 2; 3; ...]. Need on liitmine ja korrutamine ning nende pöördtehted lahutamine ja jagamine.
Ülesanne 1. Naturaalarvud
Nr. | a | b | a + b | a · b | a – b | a : b |
1. | 3 | 7 | 10 | 21 | –4 | |
2. | ||||||
3. | ||||||
4. | ||||||
5. | ||||||
6. |
Eelmises ülesandes selgus, et vahe 3 – 7 ei ole naturaalarv. Seega, tundes vaid naturaalarve, ei saa me alati lahutamistehet sooritada. Siit ka vajadus laiendada naturaalarvude hulka[mõiste: Naturaalarvude hulk – 𝐍 = { 0 ; 1 ; 2 ; 3 ; … }] uute arvudega nii, et saadud arvuhulgas oleks alati võimalik ka lahutamistehe. Võttes kasutusele naturaalarvude vastandarvud, osutubki see võimalikuks.
Naturaalarvu n vastandarv[mõiste: Vastandarv – arv, mis erineb antud arvust ainult märgi poolest. Arvu ja selle vastandarvu summa on alati 0.] –n defineeritakse selliselt, et
n + (–n) = 0.
Naturaalarvud koos oma vastandarvudega moodustavad täisarvude[mõiste: Täisarvude hulk – 𝐙 = { …; –3; –2; –1; 0; 1; 2; 3; ... }] hulga Z:
Z = {...; – 2; –1; 0; 1; 2; ...}.
Eraldi räägitakse veel positiivsete täisarvude hulgast[mõiste: Positiivsete täisarvude hulk – 𝐙⁺ = { 1; 2; 3; … }] Z+:
Z+ = {1; 2; 3; ...}
ja negatiivsete täisarvude hulgast[mõiste: Negatiivsete täisarvude hulk – 𝐙⁻ = { …; –3; –2; –1 }] Z–:
Z– = {...; –3; –2; –1}.
Niisiis
Z = Z– ∪ {0} ∪ Z+ ja N ⊂ Z (joon.1.1)[joonealune: Positiivseid ja negatiivseid arve tunti juba vanas Hiinas umbes 200 a. e. Kr. Eeskirjad aritmeetiliste tehete sooritamiseks negatiivsete arvudega leiame aga esmakordselt 7. sajandi india matemaatikute töödest.].
![]() Joon. 1.1 | ||||||
Võtnud kasutusele vastandarvud, saame lahutamistehet[mõiste: Lahutamistehe – antud arvu vähendamine teatava arvu võrra, tulemus on vahe.] tõlgendada liitmisena (vahet summana):
a – b = a + (–b).
Et igal täisarvul leidub vastandarv, siis on lahutamistehe täisarvude hulgas alati võimalik – iga kahe täisarvu vahe on alati täisarv[mõiste: Täisarv – üks arvudest ..., –2, –1, 0, 1, 2, ...].
Täisarvud liigituvad paaris- ja paarituteks arvudeks. Täisarvu, mis jagub kahega, nimetatakse paarisarvuks[mõiste: Paarisarv – täisarv, mis jagub kahega.]. Ta on esitatav kujul 2n, kus n ∈ Z. Paaritud[mõiste: Paaritu arv – täisarv, mis ei jagu kahega.], s.t kahega mittejaguvad täisarvud, esituvad aga kujul 2n + 1, kus n ∈ Z.
Ülesanne 2. Täisarvud
Nr. | a | b | a + b | a · b | a – b | a : b |
1. | 3 | 7 | 10 | 21 | –4 | |
2. | ||||||
3. | ||||||
4. | ||||||
5. | ||||||
6. |
Äsja lahendatud ülesandes selgus, et täisarvude jagatis pole alati täisarv. Kui arv a jagub arvuga b (b ≠ 0), siis on jagatiseks täisarv, vastasel juhul murdarv[mõiste: Murdarv – reaalarv, mis pole täisarv.] . Kui a ja b on samamärgilised, siis on see murd positiivne[mõiste: Positiivne murdarv – kahe samamärgilise täisarvu jagatis.], kui erimärgilised, siis negatiivne[mõiste: Negatiivne murdarv – kahe erimärgilise täisarvu jagatis.].
Laiendades täisarvude hulka murdarvudega, saame uue arvuhulga, kus on alati võimalik ka jagamistehe (v.a jagamine nulliga). Kõik täisarvud ning positiivsed ja negatiivsed murdarvud kokku moodustavad ratsionaalarvude[mõiste: Ratsionaalarvude hulk – 𝐐 = {...; –54,(1); ...; –7; ...; 0; ...; 5,17; ...; 111; ...}] hulga Q. (joon. 1.2).
![]()
Joon. 1.2
|
||||||
Kuna iga täisarvu saab avaldada jagatisena
ratsionaalarvuks[mõiste: Ratsionaalarv – arv, mis avaldub kahe täisarvu jagatisena, kusjuures jagaja ei tohi olla null. Iga ratsionaalarvu saab esitada ka kas lõpliku või lõpmatu perioodilise kümnendmurruna.] nimetatakse arvu, mis avaldub jagatisena , kus a ∈ Z, b ∈ Z ja b ≠ 0.
Murdudega seoses oleme kasutanud veel järgmisi mõisteid:
harilik murd[mõiste: Harilik murd – murdarv, mis on kirjutatud kahe naturaalarvu ja murrujoone abil.]: (a ∈ N, b ∈ N ja b ≠ 0),
lihtmurd[mõiste: Lihtmurd – harilik murd, mille lugeja on nimetajast väiksem.]: (a ∈ N, b ∈ N, b ≠ 0 ja a < b),
liigmurd[mõiste: Liigmurd – harilik murd, mille lugeja on võrdne nimetajaga või sellest suurem.]: (a ∈ N, b ∈ N, b ≠ 0 ja a ≥ b),
segaarv[mõiste: Segaarv – naturaalarvu ja lihtmurru summa, mis on kirjutatud ilma plussmärgita.]: naturaalarvu ja lihtmurru summa:
kümnendmurd[mõiste: Kümnendmurd – koma abil esitatud murdarv.]: murd, mis on kirjutatud koma abil, kus esimene number pärast koma tähendab kümnendikke, teine sajandikke, jne:
Ühte ja sama arvu võib esitada mitmel erineval kujul:
Iga ratsionaalarvu saab esitada kümnendmurruna, kui jagada lugeja nimetajaga. Siin esineb kaks erinevat olukorda:
- Ühel juhul tekib lõplik kümnendmurd[mõiste: Lõplik kümnendmurd – kümnendmurd, milles on olemas viimane nullist erinev numbrikoht.]:
- Teisel juhul hakkab jagamisel mingi jääk korduma ja tekib lõpmatu perioodiline kümnendmurd[mõiste: Lõpmatu perioodiline kümnendmurd – kümnendmurd, milles viimane number või numbrirühm kordub lõputult.]:
Et ka lõplikku kümnendmurdu on võimalik esitada lõpmatuna ja perioodilisena (1,275 = 1,27500… = 1,275(0)), siis võime öelda:
iga ratsionaalarv avaldub lõpmatu perioodilise kümnendmurruna.
Kehtib ka vastupidine väide:
iga lõpmatu perioodiline kümnendmurd esitab ratsionaalarvu.
Näide.
Avaldame lõpmatu perioodilise kümnendmurru x = 1,2(43) kahe täisarvu jagatisena.
![]() | ||||||||
a ja on teineteise pöördarvud[mõiste: Pöördarvud – kaks arvu, mille korrutis on võrdne 1-ga. Hariliku murru pöördarv leitakse murru lugeja ja nimetaja vahetamise teel.].



