Tunni ülesehitus
- Orel, 10 min
- Oreli arengulugu, 15 min
- Oreliehitus Eestis, 5 min
- Loominguline tegevus, 15 min
Eelteadmised
Õpilane teab
- millised on klahvpillide peamised osad,
- kuidas tekib heli klaveril ja klavessiinil ning klavikordil,
- kuidas tekib heli puhkpillidel.
Eesmärgid
Õpilane
- oskab nimetada oreli peamisi osi,
- oskab kirjeldada oreli kõla,
- on tutvunud oreli ajalooga.
Märksõnad
- Õhusammas, tämber, register, akustika;
- pult, manuaal, pedaal, vile, huulvile, keelvile, lõõts;
- paaniflööt, vesiorel, portatiiv, positiiv, harmoonium, kinoorel;
- vennad Kriisad.
Lõiming
- Muusikaõpetus gümnaasiumile, I osa, lk 104, 119–120; Opiq, ptk 4.4 ja 4.6 Barokiajastu instrumentaalmuusika, J. S. Bachi klahvpillimuusika
Läbivad teemad
- Kultuuriline eneseteadvus,
- väärtused ja kõlblus.
1. Orel
10
- Orelil võib olla kuni 30 000 huul- ja keelvilet, milles tekib heli erineval viisil.
- Õhk liigub orelis mööda õhukanaleid õhukasti, kust klahvile vajutades pääseb surve all õhk viledesse.
- Tänapäeval võib õhku juhtida orelisse nii mehaaniliselt kui ka elektrimootori abil.
- Puidust või metallist viled jaotuvad registritesse, millega reguleeritakse tämbrit, kõlatugevust ja helikõrgust.
- Oreli puldis asuvad manuaalid, registrinupud ja pedaal.
Viled ja registrid
Orel on klahvpuhkpill, millel tekib heli kas õhusamba võnkumisel oreliviledes (huulviled) või elastse metallist keelekese võnkumisel õhuvoolus (keelviled, lisandusid alates 16. sajandist).Vilesid võib orelil olla kuni 30 000 ning nende pikkus võib ulatuda mõnest millimeetrist 12 meetrini. Mida pikem on vile, seda madalam on heli.
Õhukanalite kaudu liigub õhk teatud rõhu all õhukastidesse, mille ülaossa kinnituvad viled. Kui organist klahvile vajutab, avanevad ventiilid ja õhk pääseb kastidest viledesse. 20. sajandi alguseni juhiti õhk oreli lõõtsadesse mehaaniliselt, tänapäeval võib selle töö ära teha ka elektrimootor. Ometi kasutatakse ka praegu sageli tuuletallaja abi, sest mehaaniline meetod on tundlikum ning oreli kõla loomulikum.
Oreliviled on valmistatud erinevatest metallisulamitest ja mitut sorti puidust. Sellest, mis materjalist on vile, sõltub ka pilli tämber. Vastavalt tämbrile ja kõrgusele jaotuvad viled rühmadesse ehk registritesse. Suurtel orelitel võib olla kuni 400 registrit. Peale kõlavärvi reguleeritakse registritega ka kõla tugevust ja heli kõrgust.
Vahel on heliloojad märkinud oma registrivaliku partituuri, enamasti aga jääb kõlapilt interpreedi kujundada. Viimane on tingitud sellest, et orelid on eri suurusega ja ka registrite valik on pillidel väga erinev. Oreli kõla võimsus sõltub olulisel määral ka pilli suurusest ja ruumi akustikast.
Pult, manuaal, pedaal
Oreli kõlaspektris on esindatud paljude pillide ning ka inimhääle tämbrid ning orel on nagu võimas orkester, mida organist justkui dirigeerib oreli puldist.
Orelil võib olla kuni seitse manuaali, mis asuvad mängija ees terrassidena üksteise peal. Ühe manuaali ulatus on umbes viis oktaavi, oreli mänguulatus tervikuna võib küündida 10 oktaavini. Organistil peab olema väga hea koordinatsioon, sest lisaks kätega mängitavatele klaviatuuridele on pillil ka jalgadega mängitav klaviatuur ehk pedaal.
2. Oreli arengulugu
15
- Oreli eelkäijad olid paaniflööt ja vesiorel.
- Euroopa esimene orel valmistati 826. aastal Aachenis, 13. sajandil olid orelid juba enamikes Euroopa kirikutes.
- 14. sajandil muutus orel kromaatiliseks, lisati teine manuaal.
- 15. sajandil projekteeriti orelid juba kõigisse uutesse kirikutesse, 16. sajandil lisandusid huulviledele keelviled, hoogustus soolorepertuaari loomine.
- 19. sajandil täiustati orelit oluliselt ning pill jõudis kontserdisaalidesse.
- Oreli väiksemate sugulaste seas on portatiiv, positiiv, harmoonium ja kinoorel.
Sõna „orel“ tuleneb kreekakeelsest sõnast organon, mis tähendab tööriista. Orel on tänapäeval mängitavatest klahvpillidest vanim. Tema kaugem esivanem on paaniflööt, millest arenes antiikajastul populaarne hüdraulis ehk vesiorel.
Nagu paljud teisedki antiikmaailmast pärit pillid, jõudis Rooma riigi langusega kaasnenud suure rahvaste rändamise käigus ka orel tagasi Euroopasse. Teadaolevalt oli see esimeste pillide seas, mis valmistati Bütsantsi ja Pärsia valitsejate kingitusena 8. sajandil võimul olnud Frangi riigi valitsejale Karl Suurele. Siis tekitas see imetlust ja hämmeldust, kuid juba 826. aastal ehitati Euroopa tõenäoliselt esimene orel Aix la Chapelle’i kuningapaleesse (endine Karl Suure residents Aachenis).
13. sajandiks olid orelid juba enamikes Euroopa kirikutes, Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal oli orel teised pillid juba välja tõrjunud. Oreli välisilme hakkas tänapäevast ilmet võtma 13.–14. sajandil ning õige varsti lisandus pillile ka teine manuaal, sellega kasvas oreli mänguulatus. 15. sajandil rajati palju uusi kirikuid, kus algusest peale oli koht ka orelil. Suuremates kirikutes võis olla ka kaks pilli: suur orel ja koori saatmiseks väiksem positiivorel. Kui seni olid orelites huulviled, siis alates 16. sajandist lisandusid keelviled, mis muutsid pilli tämbripaleti oluliselt rikkamaks.
17. sajandil hakati orelile üha hoogsamalt soolorepertuaari kirjutama. Barokiajastu tuntumate orelile loonud heliloojate hulgas on Girolamo Frescobaldi (1583–1643), Johann Jakob Froberger (1616–1667), Dietrich Buxtehude (1637–1707), Johann Pachelbel (1653–1706), Johann Sebastian Bach (1685–1750), Georg Friedrich Händel (1685–1759) jt.
Igal maal oli välja kujunenud oma orelimeistrite koolkond. Üks võimsamaid tegutses Saksamaal, selle silmapaisvaim esindaja oli Gottfried Silbermann (1683–1753). Ta oli J. S. Bachi kaasaegne ja neid sidus sõprus ning loominguline koostöö. Silbermann jõudis ehitada ligi 50 peamiselt 3 manuaaliga orelit, millest 29 on säilinud tollase Saksimaa aladel. Tema loodu mõjutas oluliselt järgmise sajandi orelimeistrite tegevust.
19. sajandil toimus oreliehituses rida olulisi uuendusi. See oli ka aeg, mil orel jõudis kontserdisaalidesse. Väljapaistvaid oreliteoseid kirjutasid Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1847), Johannes Brahms (1833–1897), Ferenc Liszt (1811–1886), César Franck (1822–1890), Charles-Marie Widor (1844–1937) jt.
Väiksed orelid
- Portatiiv on väike kaasaskantav orel, mis ilmus Euroopa muusikapilti 13. sajandil. Sellel esitati peamiselt ilmalikku muusikat, kuid seda kasutati ka religioossetel protsessioonidel. Pill rippus mängijal rihmaga kaelas, vasaku käega vajutati lõõtsa, paremaga mängiti klahvidel. Portatiivi heliulatus oli kuni 2,5 oktaavi.
- Positiiv on väike paigaldatav orel (välimuselt meenutab suure kirikuoreli maketti), mis oli 15. sajandi keskpaigaks levinud nii kirikutes kui ka kodudes. Positiiv sobis oma kammerliku kõlaga väikestesse kirikutesse ja suure kiriku väiksemates ruumides peetavatele teenistustele. Väga suurtes kirikutes võis olla nii suur orel kui ka positiiv, viimast kasutati jumalateenistuse laulude saatmiseks. Pillil oli üks manuaal heliulatusega ligi 4 oktaavi ning pedaali polnud. Lõõtsa abil pilli sisse õhu pumpamiseks oli vaja assistenti nagu suuregi oreli puhul.
- Harmooniumi leiutas 1818. aastal Viini pillimeister Anton Haeckl. Harmooniumil pole vilesid, heli tekitavad metallraamistiku külge paigaldatud metallist keelekesed, mille paneb vibreerima lõõtsa abil pilli pumbatav õhuvool. Heli kõrgus sõltub keelekese suurusest ja kujust. Harmooniumi lõõts asub pilli alaosas ja selle panevad tööle kaks pedaali, mida mängija tallab. Harmooniumil on 1–2 manuaali, kummagi heliulatus võib olla 4–5 oktaavi, samuti on pillil kuni 20 registrit. Harmoonium oli populaarne väikestes kirikutes, kodudes ja koolides kuni 20. sajandi 1930. aastateni.
- Elektrimootoriga kinoorel kujunes välja Ameerika Ühendriikides 1920. aastatel. Pilli ülesanne oli asendada tummfilmi saatnud orkestrit ning mängida publiku lõbustamiseks ka enne seansi algust. Pillil oli suur registrivalik ning paljude moodsate puhk- ja löökpillide tämbrid. Kinoorelil oli võimalik tekitada ka mitmesuguseid heliefekte (sireene, hobuste hirnumist, tänavamüra, loodushääli jm matkivaid efekte). Kinoorel kaotas oma tähtsuse seoses helifilmi tekkimisega, kuid seda kasutati muudes rahva kogunemiskohtades, nt suurtel staadionidel.
Kõige, kõige ...
- Maailma suurim orel on aastatel 1929–1932 USA-sse Atlantic Citysse ehitatud Boardwall Halli orel. Pill kaalub 150 tonni, sellel on seitse manuaali, millest alumise ulatus on seitse, kahel järgmisel kuus ja neljal ülemisel viis oktaavi. Pillil on 33 112 vilet ja 449 registrit.
- Euroopa suurim kirikuorel on 1928. aastal ehitatud Passau püha Stefanuse katedraali orel Saksamaal. Orelil on 17 974 vilet, viis manuaali ja 233 registrit.
3. Oreliehitus Eestis
5
- Tuntumad eesti soost orelimeistrid olid August Artur Terkmann ja vennad Kriisad. Praegu jätkab nende tööd Hardo Kriisa.
- Eesti suurim orel asub Tallinnas Kaarli kirikus ja vanim orel Saaremaal Kihelkonna kirikus.
August Artur Terkmann
Alates 16. sajandist on Eestis tegutsenud rida oreliehitajaid, enamik neist olid saksa või rootsi päritolu. Eesti soost oreliehitajatest oli väljapaistvaim meister August Artur Terkmann (1885–1940). Tema isa oli samuti olnud oreliehitaja. Terkmanni ehitatud orelid on peaaegu kõik säilinud, neist kaunima kõlaga pillid asuvad Tallinnas Jaani kirikus ja Räpina kirikus.
Vennad Kriisad
Kõige sügavama jälje on Eesti oreliehitusse jätnud Võrumaal Haanjas tegutsenud vennad Kriisad. 1886. aastal rajas Tannil Kriisa (1866–1940) firma Orelimeistrid Vennad Kriisad.
Jakob Kriisa (1861–1949) valmistas metallvilesid, vend Juhan (1859–1942) tegi suuremaid osi ning tegeles paberitööga. Tannili poeg Eduard (1902–1968) tegeles orelite remontimisega.
Esimene orel valmis 1900. aastal ning see leidis koha Rõuge abikirikus. Kõige aktiivsem tegevusaeg langes aastatesse 1926–1939, mil valmis 20 kirikuorelit. Neist suurimad on Rakvere Kolmainu kiriku ja Narva Aleksandri kiriku orel (pole säilinud), teiste hulgas valmisid ka Rõuge, Urvaste, Suure-Jaani jpt kirikute orelid. Firma valmistas ka väiksemaid koduoreleid peamiselt koolidele nii Eestis kui ka Venemaal.
Praegu jätkab koos poegadega esivanemate tööd Eduardi poeg Hardo Kriisa, kes rajas 1977. aastal Rakveresse orelitöökoja. Oreleid on ehitatud ja remonditud ka Soomes, Rootsis, Saksamaal, Venemaal ja Ukrainas. Firma viimaseid tähtsamaid töid oli Kuressaare Laurentiuse kiriku oreli restaureerimine ja laiendamine 2013. aastal.
2005. aastal avati Võrus sihtasutuse Eesti Orelikeskus muuseum, kus eksponeeritakse Eesti oreliehituse saavutusi.
FERMAAT |
Võimalus iseseisvaks uurimistööks
|
Lisamaterjal
Veeb
Eesti orelid
Olulisim teave Eestis asuvatest orelitest. Otsing nii tähestikulises järjekorras kui ka maakondade kaupa.
Pilliportaal. Orel
Pilliportaal on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonnas valminud pille tutvustav veebileht. Tegemist ei ole entsüklopeedilise teatmeteose, vaid noorele muusikahuvilisele lihtsamaks kirjutatud abimaterjaliga, mida illustreerib pildi- ja videomaterjal. Pillid on jagatud mänguviisi järgi kategooriatesse ning igast jaotusest leiate erinevate pillide kohta tekste, pilte kui ka videosid. Tekstid on kirjutanud Aidi Vallik, Marko Mägi ja Kadri Steinbach. Videod on valminud TÜ VKA videostuudios, produtsendid on Marko Mägi ja Kadri Steinbach. Pilliportaali kujunduse autor on Martin Rästa.
Telesaade
„Tähendamisi. Orel“
Tartu Jaani kiriku oreli väljavahetamisest ja Eesti kirikuorelite ehitamisest. (Orelisse puutuv osa kestab 02:05 minutini)
ERR, 27.05.2018Raadiosaade
„Vestlusi kultuurist. Orelimeistrid Kriisad“
Kriisade dünastia on töötanud pidevalt alates aastast 1886, mil valmis esimene kirikuorel Misso kogudusele. Tänavu möödub 125 aastat, mil vennad Kriisad (Tannil, Jakob, Juhan) alustasid Eestis orelite valmistamisega, 150 aastat Jakob Kriisa sünnist, 100 aastat Harry Kriisa sünnist ja 80 aastat vendade Kriisade koduoreli Rõuge kiriku oreli valmimisest. Kriisade orelivalmistamise traditsiooni jätkab Hardo Kriisa, temaga vestleb Kersti Inno.
ERR, 19.09.2011Helinäited
AUTOR | HELIND | HELIKANDJA |
Camille Saint-Saëns | Sümfoonia nr 3 c-moll („Orelisümfoonia“), III osa | 8. kl CD I, nr 4 (1.54) |
Henry Purcell | Sonaat D-duur, I osa | 8. kl CD I, nr 5 (1.31) |
Tunni kirjeldus ja kodutöö
Kodutöö
Tunni kirjeldus
Orel |
Õ lk 21–23, TV lk 17, Opiq ptk 1.3.2 |
Orel ja selle arengulugu; oreliehitus Eestis; loominguline tegevus. |
