Ausus on kiiduväärt voorus, aga ta ei pea olema jäägitu. Lõpuni aus inimene on tegelikult mats.
Andrus Kivirähk
Ivan Orav
Ivan Orav on Andrus Kivirähki jutukogumiku „Ivan Orava mälestused“ nimitegelane, väga värvikas ja omapärase mõttemaailmaga vanahärra. Talle tundub, et praegusel ajal on Eestis paljud asjad ligadi-logadi. Ivan Orav on läbi ja lõhki eestlane, kes on kakskümmend neli tundi ööpäevas valmis Eestimaa eest seisma ja tõde välja ütlema. Kuna vanahärrat iseloomustab lisaks äärmisele põhimõttekindlusele ka piiritu kujutlusvõime, siis ei õnnestu tema memuaare lugedes kuidagi tõsiseks jääda.
Kes on vabadusvõitleja?
Vabadusvõitleja on isik, kes on võidelnud Eesti eest võõrvõimude vastu. Vabadusvõitleja ei ole tingimata rindel käinud ja mundrit kandnud sõdur, vaid inimene, kes on Eestit kaitsnud ideeliselt. Vabadusvõitleja võis olla inimene, kes võttis avalikult sõna või osales meeleavaldustel või lihtsalt toetas Eesti riigi püsimist oma südames. Enamasti seostatakse vabadusvõitleja mõistet 1940ndatel aastatel ja hiljemgi Nõukogude Liidu ja Saksa okupatsiooni vastu võidelnutega. Ivan Orava karakter ongi tüüpiline vabadusvõitleja. Ta on inimene, kes ise ehk polegi sõjas käinud, kuid kes oma juttudes ja väljaütlemistes on veendunult ja kirglikult eestimeelne.
Mõtle
- Mida tead sina Ivan Oravast? Muljetage klassis, mida tema kohta teate.
„Meri ja Orav“
Vaatamise järel
- Mille poolest olid Meri ja Orav sarnased? Mille poolest aga erinevad?
- Milles seisnes selles katkendis nali?
- Mis sa arvad, kuidas lugu jätkus ja millega lõppes?
Vaatamise ajal
- Jälgi tegelaskujusid vaatamise ajal. Milliste iseloomuomadustega saab kirjeldada Merd ja millistega Oravat?
Kes oli Lennart Mere isa?
- Tõlkija
- Diplomaat ja tõlkija
- Õpetaja ja tõlkija
Kui vanaks elas Lennart Meri? Vali kõige täpsem vastus.
- 77-aastaseks
- Peaaegu 77-aastaseks
- 76-aastaseks
Kas president Päts oleks saanud väikest Lennartit tiiki kukkumast hoida? Kas see on matemaatiliselt võimalik, kui võtta arvesse kummagi eluaega?
- Jah
- Ei
Kuidas tekkis kuulus Ivan Orava kuju?
Ta tekkis mingis loengus, kui lugesin Edasist ühte artiklit. Ma ei mäleta, millest see oli, aga leidsin, et oleks vaja sellele lugeja kirjaga vastata, ja kirja kirjutaja võiks olla vana vabadusvõitleja, kes ütleks oma kaaluka sõna.
Saigi kirjutatud lugeja kiri, alla pandud „Ivan Orav, vana sepp“ ja sokutatud see Edasisse, kus see ilmus. Hiljem sai seda ootamatult sündinud tegelaskuju edasi arendatud.
Kui läksin Päevalehte tööle ja hakkasin huumorikülge tegema, tekkis mõte kirjutada Ivan Orava mälestusi. Samal ajal oli ilmunud Laari ja Vahtre „Kodu lugu“. See oli hea abimaterjal, mida kirjutasin Ivan Orava pilgu läbi ümber. Nii kestis see kaua, kuni ta ära suri. Ta oli suur ja tähtis inimene. Kui ta suri, siis isegi „Aktuaalses kaameras“ räägiti sellest.
Eesti Päevaleht, 21.08.2010
Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed
Esimene peatükk. Eesti Vabariik
Enne seda, kui elukutselised ussid ja röövmõrtsukad Eestimaa ära jagasid ning meile oma ora ihusse pistsid, õitses Maarjamaal õnn. Oli Eesti Vabariik.
Paljuke aga on alles neid, kes tol ajal elasid ja kellel meeles need hõbedased ja kuldsed päevad, mil igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad. Seepärast jutustangi ma paari sõnaga tollasest elust.
See oli aeg, mil loomad ja linnud veel rääkisid. Alles Vene sõduri kirsa sulges nende väetikeste suu. Eesti Vabariigi ajal võis igaüks öelda, mis tahtis. Tihti nähti uulitsal lõbusalt vesteldes jalutamas hunti ning voona. Kõik olid omavahel sõbrad, iga kodanik tundis teist nägupidi ja tänaval anti üksteisele lakkamatult kätt. Ning mitte ainult. Mäletan kord, kuidas Tallinnas Harju tänaval astus mu ligi keegi mees, võttis kingad jalast ning ulatas need naeratades mulle.
„Mis te nüüd!“ hüüatasin ma.
„Võtke, võtke,“ vastas mees. „Te meeldite mulle. Teil on nii lahke ilme.“
Tänasin liigutatult ja vahetasin vanad kingad uute vastu. See episood näitab kujukalt, millised olid Eesti Vabariigi päevil suhted isegi võhivõõraste inimeste vahel.
Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salajasi kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ja ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas. [---]
Samas ei tähenda kogu see ilus elu seda, nagu poleks Eesti Vabariigi ajal tööd tehtud või vaeva nähtud. Nähti küll ning töötati isegi öösel. Mitte sellepärast, et keegi oleks sundinud. Lihtsalt taheti teha! Mäletan oma õnnist isa. Juba esimese jaanuari hommikul hakkas ta tööga pihta ning rühkas hommikuni. Öösel kuulen – isa vähkreb voodis.
„Mis sa teed, taat?“ küsisin.
„Näe, himu on tööd teha! Ei jõua kevadeni oodata, lähen, panen kohe kartulid maha,“ vastas taat. Nii oli igal öösel, ja juba kuuendaks jaanuariks olid isal kõik aasta tööd tehtud ning ta läks uue jõulupuu järele.
Kuult kostsid harfihelid ja kase otsas kasvasid õunad.
Vanglaid ei olnud, sest keegi ei teinud eal midagi kurja.
Loomad ja linnud rääkisid.
Pätsi loss oli alati avatud kõigile armunud paaridele.
Inimesed olid nõnda tööhimulised, Ivan Orava isal oli juba 6. jaanuariks kõik suvetööd tehtud.
Kõik, mis istutati, läks kasvama. Ka jalutuskepist või suvalisest oksaraost kasvas kümne aastaga uhke tamm.
Kodu lugu
Käidud teele tagasi vaadates võis Eesti Vabariigi president K. Päts 1938. aasta 24. veebruaril väita, et kahekümne iseseisvusaastaga oli Eesti saavutanud rohkem kui paljud teised rahvad aastasadadega. Eesti nägu oli tundmatuseni muutunud. [---]
Eesti Vabariik oli tõeline rahvusriik, mis tagas miljonilisele rahvale mitte ainult eksistentsi, vaid ka edasimineku, kindlustades ühteaegu laialdase kultuuriautonoomia rahvastikust umbes 10% moodustanud vähemusrahvastele. [---]
Eesti riigipea võis rahva keskel rahulikult ringi liikuda, kartmata kallalekippumist. Elati ju vaba rahvana omal maal, ise oma saatuse ja tuleviku üle otsustades.
Tööd tuli loomulikult veel palju teha, visa ja vaevarikast tööd igal alal. Tööd polnud eesti rahvas aga kunagi kartnud. 24. veebruaril 1939 peetud kõnes rõhutas K. Päts, et eestlased on rahumeelne rahvas. Nad pole kunagi kellegi kallale kippunud ega kedagi rünnanud. Lastagu neil siis rahus omal maal elada ja töötada.
Lugemise ajal
- Märgi tekstis kohad, millest võis Andrus Kivirähk eelmise tekstikatke jaoks mõtteid saada.
Küsimused ja ülesanded
- Mille poolest on Ivan Orav stereotüüpiline vabadusvõitleja? Mis tema iseloomus ja käitumises seda kinnitab?
- Kas Ivan Orava mälestustes on tegelikult toimunud sündmused või on need väljamõeldud?
- Miks sageli ilustatakse endisi aegu? Miks on seda tehtud siin?
- Mida saab Ivan Orava mälestusi lugev inimene teada Eesti ajaloost?
- Miks kujutab Andrus Kivirähk ajalugu pilavormis?
- Kas katkend teosest „Kodu lugu“ tundub sulle tõepärane? Põhjenda.
