Kuidas tagatakse Eestis tugev julgeolek? Millised on peamised julgeolekuohud nii Eestis kui ka maailmas? Kuidas tagavad Eesti riigikaitsega tegelevad asutused selle, et ühiskonnal ja rahval on turvaline?
Eesti julgeolekupoliitika
Igal toimival riigil on seatud pikaajalised eesmärgid, mille poole ühiskond tervikuna liikuma peab. Näiteks Eesti eesmärk on olla demokraatlik ja turvaline riik, kus säilib ja areneb eesti keel, rahvus ning kultuur. Selle eesmärgi poole liikumist toetavad eri poliitikavaldkonnad – sotsiaalpoliitika, hariduspoliitika, regionaalpoliitika jpt.
Tavapäraselt seatakse valdkondlikud suunad ning põhimõtted, millest valdkonna arengus pikas perspektiivis lähtuda. Näiteks keelepoliitika toetab eesti keele säilimist, rahvastikupoliitika kindlustab Eesti rahvastiku kestlikkuse ja arengu, hariduspoliitika hariduse edendamise ja selle säilimise.
Julgeolekupoliitika on üks poliitikavaldkondadest, mis aitab riigi pikaajalisi eesmärke ellu viia. Eesti julgeolekupoliitika on suunatud kõigi ohtude ennetamisele, sõltumata nende päritolust või vastase tugevusest.
Loomulikult tähendab see ka vajaduse korral ohtude tõrjumist ning nende teostamatuks muutmist. Selles on oluline roll meie enda tegevustel ning tegevustel, mida teeme koostöös liitlastega, näiteks NATO-ga. Need kaks komponenti – iseseisev kaitsevõime ja koostöö liitlastega – moodustavad ühtse terviku.
Rahvusvaheline julgeolekukeskkond
Rahvusvahelise julgeolekukeskkonna all peetakse silmas julgeolekuga seotud arenguid ja ohte (nt suurriikide rivaliteet, sõjakolded, migratsioonivood), mis mõjutavad ka Eestit. Rahvusvaheline julgeolekukeskkond muutub pidevalt, kuid 21. sajandil on kerkinud julgeolekuküsimused sellistes valdkondades, kus neid varem ette ei tulnud. Ärevat ja mitmekülgset julgeolekukeskkonda ilmestavad näiteks:
- kliimamuutused
- rändesurve
- pandeemiad
- vaenulik sekkumine teise riigi siseasjadesse
- energiajulgeolekuga seotud kriisid
- terrorism
- sõjakolded
Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas
Eesti on paratamatult maailmas valitsevate suundumuste mõjuväljas. Teatud määral saame oma keskkonda ise mõjutada, näiteks võime parandada riigi majanduslikku olukorda, ühiskonna sidusust ning rahvusvahelisi suhteid teiste riikide ja organisatsioonidega. Samas on palju tegureid, mida me muuta ei saa, näiteks oma geograafilist asukohta, naabreid ja ühiskonna piiratud ressursse. Just seepärast tuleb Eesti julgeolekupoliitika hoolikalt läbi mõelda ja keskenduda Eesti julgeoleku kindlustamisele.
Eesti julgeolekukeskkonda mõjutavad kõige enam läänemaailma terviklikkus ja Venemaa agressiivne tegevus meie lähedal. Eesti julgeolek on tänu NATO ja Euroopa Liidu (EL) liikmeks olemisele paremini kindlustatud kui kunagi varem.
NATO
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (inglise keeles North Atlantic Treaty Organization (NATO) eesmärk on tagada oma liikmetele vabadus ja julgeolek poliitiliste ja sõjaliste vahendite abil. NATO edendab demokraatlikke väärtusi ja võimaldab liikmetel konsulteerida ja teha koostööd kaitse- ja julgeolekuküsimustes, et lahendada probleeme, luua usaldust ning vältida pikas perspektiivis konflikte. NATO on pühendunud vaidluste rahumeelsele lahendamisele. Kui diplomaatilised jõupingutused ei õnnestu, on võimalik võtta kriisiohje operatsioonide jaoks kasutusele sõjalised jõud. Need viiakse ellu NATO aluslepingu kollektiivse kaitse klausli – Washingtoni lepingu artikkel 5 – alusel või lähtudes ÜRO mandaadist kas siis üksi või koostöös teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Eesti NATO-ga liitumise lugu
Alates taasiseseisvumisest tegi Eesti jõupingutusi euro-atlantilisse julgeolekuruumi sulandumiseks. Need jõupingutused olid paljuski kantud arusaamast, et väikeriigina peab Eesti võimalikult kiiresti tagama selle, et me poleks maailmas üksi. Selline üksiolek Teise maailmasõja alguses jättis meile vähe võimalusi oma julgeoleku kindlustamiseks, ning võimaluse avanedes püüdles Eesti just nende kogemuste tõttu võimalikult kiiresti Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse poole.
2004. aastal NATO ja Euroopa Liiduga liitunud Eesti on püüelnud nende organisatsioonide elujõulisuse ja tugevdamise suunas. Ka see on lähtunud arusaamast, et mida stabiilsem ja kindlam on läänemaailma julgeolekuarhitektuur, seda väiksem on tõenäosus, et meie võime oma julgeolekumuredega üksi jääda.
Julgeolekuohud
Vaatamata Euroopa julgeoleku paljulubavatele arengutele on autoritaarsete režiimide agressiivsus kasvanud ja koondunud üha enam vastutegevuseks demokraatlikele riikidele. Esimest korda pärast Teise maailmasõja lõppu alustas Venemaa Föderatsioon Euroopas mastaapset sõda, kui tungis 2022. aastal Ukrainasse. Agressioon Ukraina vastu näitas, et Venemaa on valmis poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kasutama sõjalisi vahendeid, sealhulgas tuumaähvardusi. See muudab pingeliseks julgeoleku-, sotsiaal- ja majandusolukorra kogu maailmas ning mõjutab otseselt ka Eestit.
Venemaa Föderatsiooni kaugem eesmärk on taastada endine poliitilis-sõjaline mõjusfäär: kujundada ümber Euroopa praegune julgeolekuarhitektuur ja luua Venemaa reeglitel põhinev maailmakord. Venemaa Föderatsiooni vaenulikud eesmärgid kujutavad Eestile pikaajalist sõjalist ohtu.
Venemaa vaenulikud eesmärgid lähtuvad puhvertsoonide, huvi- ja mõjusfääride poliitikast, mille järgi ei tohiks näiteks Eesti kuuluda ei NATO-sse ega Euroopa Liitu. Samuti nõuab Venemaa NATO liitlaste sõdurite ja sõjatehnika äraviimist Balti riikidest – seda kirjeldatakse 2021. aasta Venemaa julgeolekunõudmistes NATO-le ja Ameerika Ühendriikidele. Venemaa agressiivne toon, ründava iseloomuga sõjaväeõppused ning valmidus kasutada sõjalist jõudu oma vaenulike eesmärkide saavutamiseks on viimase 15 aasta jooksul aasta jooksul ainult kasvanud.
2021. aasta detsembris esitas Venemaa NATO-le ja Ameerika Ühendriikidele nõudmised, mis illustreerisid Venemaa ambitsioone muuta Euroopa senist julgeolekuarhitektuuri.
- Venemaa nõudis, et NATO ei laieneks endistesse Nõukogude Liidu liikmesriikidesse ega nende territooriumidele.
- Osapooled ei kasuta kolmandate riikide territooriume üksteise ründamiseks või julgeoleku ohustamiseks.
- NATO liikmed võtavad kohustuse, et NATO ei laiene Ukrainasse ja teistesse riikidesse.
- NATO liitlasväed lahkuvad pärast 1997. aastat NATO-ga liitunud riikide territooriumidelt (sh Eestist).
- USA lühi- ja keskmaarakettide keelustamine Euroopas.
- Osapooled ei paiguta relvastust piirkondadesse, mis võib näida teisele poolele ohuna, v. a oma territooriumil.
Eestile ja NATO-le on Venemaa ähvardused ja nõudmised vastuvõetamatud, kuid nendesse suhtutakse äärmise tõsidusega. Kuigi Venemaa ei vaata Eestit eraldi sihtmärgina, vaid osana NATO-st, peab ta Balti riike NATO kõige haavatavamaks osaks. Seetõttu on Venemaale esmatähtis tagada oma sõjaline võimekus Balti riikide piiri vahetus läheduses.
- Valitsemisvorm ehk poliitiline režiim
- Ühistel väärtustel ja reeglitel põhinev maailmakord
Eesti julgeolek tänapäeval
On vähetõenäoline, et Venemaa ründaks NATO liikmesriiki juhul, kui ta usub, et NATO vastab sellele otsustavalt ja kollektiivselt. Küll aga võib Venemaa teha valearvestusi. Venemaa juhid on ennegi eksinud teiste riikide sõjalise võimekuse ja poliitilise tahte hindamisel ning võivad seda teha ka tulevikus, vaatamata NATO sõjalisele toimimisele.
Näiteks Ukrainasse tungides ei arvestanud Venemaa juhtkond sellega, et Ukraina suudab ulatuslikult ja pikka aega sõjalist vastupanu osutada. Et mitte riskida võimaliku valearvestusega ja kindlustada mh ka Eesti julgeolek, on NATO koos liitlastega oma sõjalist kohalolu Läänemere regioonis pidevalt suurendanud, näiteks paigutanud NATO lahingugrupid Balti riikidesse ja Poolasse ning käivitanud Balti õhuturbemissiooni. Samuti korraldatakse koostöös liitlastega Balti regiooni kaitseks regulaarselt õppusi. Ka Soome ja Rootsi liitumine NATO-ga tugevdab Läänemere piirkonda ja suurendab Eesti julgeolekut.
Usutav heidutus koosneb:
- Eesti enda iseseisvast kaitsevõimest,
- liitlaste kohalolust,
- regulaarselt korraldatavatest õppustest (näiteks iga-aastane õppus Kevadtorm),
- liitlaste koostöötahtest,
- suutlikkusest kriisi korral kiiresti siirda lisavägesid ja -varustust.
Laiapindne riigikaitse
Laiapindne riigikaitse tähendab, et riigi kaitsmine ei hõlma üksnes sõjalist riigikaitset, vaid selleks peavad valmistuma kõik riigiasutused ja kogu Eesti ühiskond. Seda eriti olukorras, kus relvakonfliktile võib eelneda muu kriisisituatsioon või hädaolukord, mis võib kiiresti eskaleeruda sõjaliseks konfliktiks. Nii enne Gruusia 2008. aasta kui ka Ukraina 2014. aasta sõjalist konflikti võis näha, kuidas Venemaa järk-järgult pingeid süvendas: õppustel harjutati sõjategevuse stsenaariume, otsiti ettekäändeid laiaulatuslikuks sekkumiseks, toimus massiivne ja süstemaatiline ühiskonna mõjutamine massimeedia kaudu, kumbagi riiki survestati diplomaatiliselt ning nõuti nende neutraliteeti ja mittekuulumist lääne väärtusruumi.
- A
Eesti riigikaitse juhtimine
Vabariigi President
Vabariigi President on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 127 järgi riigikaitse kõrgeim juht. Tema teeb Riigikogule ettepaneku sõjaseisukorra, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks. Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral on Vabariigi Presidendil õigus kuulutada välja sõjaseisukord ja mobilisatsioon, ootamata ära Riigikogu otsust.
Riigikogu
Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja erakorralise seisukorra, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning kiidab heaks sõjalise valmisoleku astme muutmise. Riigikogu kiidab Vabariigi Valitsuse ettepanekul heaks julgeolekupoliitika alused, mis on Eesti julgeoleku ja seega ka riigikaitse eesmärkide, põhimõtete ja tegevussuundade planeerimise alusdokument.
Vabariigi Valitsus
Vabariigi Valitsus koordineerib ja suunab riigikaitselist tegevust, sealhulgas planeerib laiapindse riigikaitse elluviimist. Vabariigi Valitsus kinnitab riigikaitse strateegia ja arengukava, mis on kaks riigikaitse põhikava julgeolekupoliitika aluste järel. Riiki ähvardava ohu korral otsustab Vabariigi Valitsus kaitseministri ettepanekul sõjalise valmisoleku astme muutmise, kuid selle peab heaks kiitma ka Riigikogu.
