Peatükk 2.2 (Riigikaitse)

Juhtimispõhimõtted riigikaitses

Eerik Heldna, reservohvitser, Combat Ready OÜ juhtimiskoolitaja

Remo Ojaste, reservväelane, Combat Ready OÜ asutaja

Sissejuhatus

Eesti põhiseaduse § 54 sätestab, et „[...] Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.“

Seega on iga reservväelane, aga tegelikult iga kodanik olemuslikult kohustatud tõhusalt tegutsema kriisiolukorras, kus kaalul on olulised väärtused ja inimeste elud. Sellest tuleneb, et igaüks meist peab olema valmis juhtima. Heaks juhiks olemisel lihtsalt formaalsest juhistaatusest ei piisa. Säilitamaks külma verd, tegutsemaks iseseisvalt piiratud info- ja ajaruumis, on vajalik omandada tulemusliku kaitseväelise juhtimise põhitõed, mis on samavõrdselt rakendatavad nii lahinguväljal, tööl kui eraelus. Neid põhimõtteid on väga hästi avanud legendaarsed Ameerika Ühendriikide eriväelased Jocko Willink ja Leif Babin, kes on kirjutanud ka eesti keeles ilmunud raamatu „Ülim vastutus“. Sellest raamatust on pärit ka allpool toodud põhimõtted, millest juhindutakse ka erivägede juhtimisel. Aga oluline on meeles pidada, et juhtimisprintsiibid ei kohaldu vaid sõjas või kriisiolukorras vaid ka meie igapäevases elus.

Juhtimisprintsiibid

  1. Kata ja liigu – meeskonnatöö sõjaväetaktikast teame, et tegemist on üksikvõitleja esmase liikumisviisiga lahingus. Ehk siis üks võitleja hoiab vastast tule all, mis võimaldab teisel võitlejal liikuda uuele positsioonile. Igapäevaelus oleme kuulnud väljendit „meeskonnatöö“. Kui grupitöö lahendamisel pühendada suurem osa ajast mitte teineteise toetamisele vaid süüdistamisele, et „Keegi teine peaks midagi tegema“ on tulemus ette teada- grupitöö jääb tegemata. Meeskonnatöö põhialuseks on oskus ehitada häid suhteid.
  2. Lihtsus – väheste teadmiste peitmine keeruliste väljendite taha, kõik see raskendab ülesande täitmist. Lihtsuses peitub võlu ja edu. Ülesanne, mida keeruka sõnastuse tõttu ei mõistetud, ohustab võitlejaid lahinguväljal, sest keerulised üksikasjad kipuvad stressiolukorras ununema.
  3. Prioriseeri ja vii ellu – me kõik oleme kogenud olukorda, kus ülesanded kuhjuvad ja tunduvad samaaegselt võrdselt olulised. Rööprähklemine ei ole paraku kvaliteedimärk, pigem ohustab hea lõpptulemuse saavutamist. Põrgates lahinguväljal korraga kokku mitme ohuallikaga peab ülem hindama milline on esmatähtis ja ohtlikeim, ning asuda tegutsema, et oht kõrvaldada. Vigastatul tuleb esmajärjekorras sulgeda ulatuslik verejooks, seejärel tagada hingamine.
  4. Hajutatud juhtimine – saa aru miks – kui oleme omandanud teatud oskused oma tegevusvaldkonnas, tahame ka iseseisvalt tegutseda. Järelvaataja poolt pidev juhendamine ja detailidesse sekkumine ei tähenda hoolimist ja pühendumist, vaid pigem meeskonna mitteusaldamist. Ja kas tõesti on ülemal võimalik viibida kõikides kohtades korraga? Vastus on ei. Seega tuleb usaldada otsuse vastuvõtmine sinna, kes on kohapeal ja kellel on teavet, mis hetkel vahetult toimub.

Kes on juht?

Kui räägime juhtimisest, siis on oluline vastata küsimusele – kes on juht? Kas sõjaväelises süsteemis vaid juhi kohale määratud ohvitser? Ametlik ülem, kelle ülesanne on juhtida ja teiste meeskonnaliikmete ülesanne on pelgalt alluda?

Pimesi käsutäitmine ja endal seekaudu vastutuse eemale juhtimine, mille osaks on vastutuse hajutamine, ei taga paraku edu lahinguväljal.

Juhtimisprintsiipe võib nimetada ka juhtimise taktikaks, kuna nad vastavad küsimusele „kuidas juhtida?“ Kuid juba Hiina sõjateadlane Sun Tzu on öelnud et „taktika ilma strateegiata on müra enne lüüasaamist.“ Strateegia, ehk kuidas olla edukas juht, väljendub võitjate mõtteviisis. Need on lihtsad kuid nende järgimine nõuab tõhusat enesedistsipliini, mis on oluline väärtus ka igapäevaelus.

  1. Haara initsiatiiv – hakka tegema. Juba eesti vanasõna ütleb, „kus viga näed laita, seal tule ja aita“. Seljataga salajutuna sosistatud halvustav kriitika kaaslase suhtes ei aita eesmärgi saavutamisele kaasa. Kui lahingus on üksus sattunud rünnaku alla, peab iga võitleja andma endast parima, mõtlema ja tegutsema aktiivselt, sest sellest sõltub kõikide elu ja tervis. Ootus, et keegi teine teeb töö ära, on paraku tulutu. Probleem iseenesest ei lahene, aga kui lahinguväljal kaotab elud üks jagu, kaotab ilmselt terve kompanii.
  2. Kohane olukorraga – tagasisidesta. Ellu jäävad mitte tugevaimad vaid kohanemisvõimelised liigid, väitis Charles Darwin. Vastane meie plaani ei järgi ja nii ei pruugi kõik minna sugugi nii nagu me planeerisime. Nii on see tõsi ka muutuvas majanduskeskkonnas, kus näiteks pandeemiatingimustes on hakkamasaamise eelduseks paindlikkus ja kastist välja mõtlemine. Nii initsiatiivikus kui kohanemisoskus kummutavad stereotüübi, et kaitseväes toimib kõik mõtlemata ja käsu alusel. Käsk annab ette eesmärgi, kuid jätab taktika valiku elluviijale. Vaid diktatuuri sõjaväed tegutsevad nii ja paraku ei tunne ajalugu ühtegi, kes ka algsele edule vaatamata oleks suutnud püsima jääda või oma eesmärki saavutada.
  3. Tagasihoidlikkus – hoia ennast tagasi. Su meeskond on tähtsam kui miski muu. Eneseohverdus või suurema eesmärgi nimel kaotusteks valmisolek on paratamatu osa lahinguväljast. Kuid see ei tähenda „üle laipade minekut“. Oskus hoida suhteid, motiveerida oma meeskonda tegutsema eesmärgistatult, need eesmärgid saavutab tagasihoidlik juht, kes kontrollib oma ego. Ego ei ole halb, tagasihoidlik juht ei ole hall hiireke, kuid juht ehk igaüks meist peab enne tegevusse asumist endalt küsima – kas teen seda enesekiituse eesmärgil või on kaalul midagi muud?
  4. Distsipliin võrdub vabadus – lihtsalt tee ära. Ka siin tuleb appi eesti vanasõna „harjutamine teeb meistriks“. Tegutsemine kriisiolukorras peab olema lihasmälus. See ei teki iseenesest vaid tihti rutiinsete ja mõnikord tüütute harjutuste tulemusena. Kuid soovides jätta endale piisavalt aega meelistegevusteks või vältida stressi (sest ebakindlus väheharjutatud tegevuse puhul ju just seda tähendabki), peame harjutama, olgu selleks füüsiline vorm, laskmine või metsas hakkama saamine. Lõpuks aga tunneme end oluliselt vabamatena.
  5. Ülim vastutus – mida mina saan teha. See on ehk raskeim kuid olulisim kirjeldatud osadest. Sina vastutad oma otsuste eest. Sa ei saa muuta tervet maailma, kuid saad muuta oma elu ja otsustada, kuidas püstitatud ülesande lahendad. Teise üksuse, lahingpaarilise süüdistamine ei vii kuhugi, kui siis kaotuseni. Võidab meeskond, kaotab treener, pea seda meeles. Kaitsevägi ja Kaitseliit pakuvad hindamatu väärtusega juhtimiskoolitust, mida endaga reservi minnes kaasa võtta ning igapäevaelus rakendada.

Militaarmaailma võtted tsiviilelus

Võib ju küsida, mil viisil aitavad ülalnimetatud militaarmaailma võtted mul hakkama saada tsiviilelus? Mõtle korraks, kuidas iseloomustaksid lahinguvälja? Ilmselt tekivad kujutlusse pildid mürast, plahvatustest, segadusest, tolmusammastest ja kiiresti muutuvast olukorrast. On üks ressurss mida me ei kontrolli – aeg. Mida rohkem aega, seda rohkem saab lihvida oma otsust. Kuid isegi piiratud ajaga ei tohi jätta otsustamata, sest aeg ei peatu. Pead suutma langetada otsuseid nii kolme päeva kui 30 sekundiga. Kui kvaliteetne see otsus on, sõltub ettevalmistusest ja kogemusest.

Lahingukeskkonda võiks iseloomustada seega järgmiste sõnadega:

  1. Kiired muutused
  2. Vähene informatsioon (aga ka kaootiline informatsiooni üleküllus)
  3. Ressursside puudus
  4. Stress
  5. Vigade kõrge hind

Mõtle, kas ja kuidas seostaksid neid sõnu igapäevaeluga?

Mõtle korraks pingelisele eksamite perioodile. Ajasurve, mis sunnib otsustama millises järjekorras ja millega põhjalikumalt tegeleda. Infot ehk õppematerjale, mida läbi töötada võib olla liialt palju või hoopis liialt vähe. See kõik on sarnane ressursside puudusele, sest ka ajaressurss on ressurss. Kahtlemata tekitab see stressi, sest edukalt sooritatud riigieksamist võib sõltuda eelistatud eriala valik ülikoolis. Kindel on aga see, et mingi tegevusvalik, millega alustada ja kuhu suunas liikuda, tuleb langetada. Otsus on alati parem, kui otsustamatus, sest valeotsus võimaldab tegevust korrigeerida.

See ei tähenda, et vigu tuleb karta. Vigu teeme kõik. Viga ja sellega kaasnev on õppetund. Tark õpib vigadest. Seega oskus juhina hakkama saada militaarmaailmas, aitab kindlasti kaasa paremini hakkama saamisele tavaelus. Seda kinnitab asjaolu, et nii juhtimispõhimõtted lahinguväljalt, kui ka võitjate mõtteviis ei ole vaid „laiguline hullus“ vaid väärtuslikud kogemused, mis on ära proovitud kõige karmimates tingimustes.

Lisaks juhtimisprintsiipidele ja võitjate mõtteviisile on oluline meeles pidada, et pelgalt teoreetilised teadmised ei taga edu.

Juhina pead ehitama suhteid. Selleks pead oma meeskonnakaaslast austama, kuulama, usaldama, mõjutama, hoolima. Avatud meel ja enda ego kontroll on võtmesõnad. Arusaam, et ühtegi head suhet ei saa ehitada mõeldes vaid enda heaolule, on kaitseväelise juhi olulisim tunnus. Tagasihoidlikkus ei tähenda argust või ebakindlust. See tähendab, et lähtud kaitseväelise juhtimise alustest: tähtsuselt esimene on missioon, teine on meeskond ja kolmas mina. See suhtumine on õpitav, kuid see ei ole lihtne. Treenima peab palju ja võimalikult rasketes oludes, sest vaid nii valmistad end ette reaalseks tegevuseks. „Treeni nagu võitled“ põhimõtte järgimine tagab, et õppustel võib küll raske olla, aga lahingus on kergem. Ära unusta, et teoorias omandad pelgalt 10% õpitust, ettenäitamise tulemusena kinnistub 25% ning praktiseerimise käigus 65% teadmistest ja oskustest.

Kõik algab sinust. Ära otsi vabandusi, vaid lahendusi.

Õpi. Juhi. Võida.

Soovid teada, kuidas luua ja hoida paremaid suhteid koolikaaslastega, vanematega ja sõprusringkonnas? Tahad end teadlikumalt valmis panna eesootavaks tööeluks? Pole kindel, kuidas teha enda jaoks õigeid valikuid ning kuidas käituda ka keerulisemates olukordades?

Vaata lisaks Combat Ready Noorteakadeemiast!

Palun oota