Pindpinevus ja märgumine

Kui asetada kirjaklamber ettevaatlikult veega täidetud klaasi, siis jääb klamber pinnale ujuma. Lähedalt uurides tundub, et vee peale on tekkinud justkui kile. Kui aga klaasi raputada, vajub kirjaklamber põhja.

Selleks et kirjaklamber saaks raskusjõu mõjul anuma põhja vajuda, peab klamber vee molekulid oma teelt kõrvale lükkama. Teame, et molekulid on vees üksteisega seotud. Vees võib iga vee molekul haarata endale sõbra paremalt või vasakult, ülevalt või alt. Pindmises kihis aga pole veest väljaspool võrdväärset naabrit, mille poole tõmbuda. Kui mõnda vee molekuli sunnitakse pinnalt eemalduma, püüavad naabrid teda tagasi tirida. Seda nähtust nimetatakse pindpinevuseks. Pindpinevuse tõttu ongi vesi kaetud otsekui kilega, millest kirjaklambril ei õnnestunud läbi tungida. Pindpinevus hoiab ka veetilka koos ja enam-vähem ümarana.

Pindpinevust kasutab ära väike putukas liuskur, keda võib näha igal tiigil. Liuskurid liiguvad oma kahel jalapaaril mööda veepinda nagu kiiruisutajad. Liuskuri jalad on kaetud õlitaolise kirmega.

Kirjaklamber, mis on ettevaatlikult asetatud veega täidetud klaasi, ujub veepinnal. Kui lisada klaasi tilk nõudepesuvahendit, vajub klamber põhja. Pesu pestes ei tungi vesi paljude kangakiudude vahele just pindpinevuse tõttu. Kui lisada vette pesupulbrit, siis pindpinevus väheneb ning riie saab märjaks. Pindpinevust vähendab ka temperatuuri tõus.

Öeldakse, et halva ilmaga ei lase peremees isegi oma koera välja, sest siis saab koer „märjaks nagu kass”. Hanele on aga vihm nagu „hane selga vesi”. Veel ja paljudel teistel vedelikel on omadus teisi kehasid märjata. See tähendab, et vedeliku molekulid tõmbuvad tahke pinna molekulidega ning vedelik valgub laiali. Seda nähtust nimetatakse märgumiseks.

Aga mitte iga pind ei märgu. Võid seda näha, kui teed pool taskupeegli pinnast kokku toiduõliga ja tilgutad siis peeglile vett. Puhtal klaaspinnal valgub vesi laiali, sest vee ja klaasi pinnakihi molekulid tõmbuvad omavahel. Õli ja vee molekulide vahel sellist tõmmet ei ole ning pindpinevuse tõttu tõmbuvad veepiisad kerra. Vesi ei saa laiali valguda.

Veelindude suled ei märgu seepärast, et need on kaetud õhukese rasvakihiga, mis tõrjub vett. Seda rasva toodab neil päranipunääre, mis on lindudel saba juures. Ka vees elavate loomade karv ei märgu. Nii nagu veelinnud, määrivad ka nemad oma kasukat rasvase eritisega. Veest välja roninud saarmal või kopral tasub end vaid korra raputada ning kasukas on taas kuiv. Linnu sulgedele sattunud nafta või bensiin lahustab aga rasvase kaitsekihi ning külm vesi tungib sulgedest läbi. See on linnule eluohtlik.

Ka inimesed on mõelnud selle peale, kuidas vihma käes mitte märjaks saada. Vett peavad hästi kunstkiust valmistatud tihedad kangad, kuid ka looduslikust materjalist riideid saab õlide ja rasvadega muuta mittemärguvaks.