Ülesande planeerimine

Juht võib käsu saada nii eelkäsu (WARNO), lahingukäsu (OPORD) kui ka osakäsuna (FRAGO). Käsku saades analüüsi seda mõttes otsekohe ja alati, kui võimalik, küsi sealsamas täpsustusi. Kui käsk antakse sulle kiiresti, jäädvusta märksõnade ja skeemidena suuremat plaani. Kui käsu saamine on lõppenud, kasuta oma üksusega alati, kui võimalik, paralleelset planeerimist ehk reeglit 1/3–2/3. Selle reegli järgi kasutab pealik ise planeerimiseks ja ettevalmistusteks olevast ajast ära 1/3 ja alluvatel on aega 2/3. Tee kiire ajakava analüüs fookusega planeerimisel ja ettevalmistustel ning anna oma eelkäsk kohe, et algatada vajalikud tegevused.

Käsu saamise ajal keskendu alljärgnevale:

1. kõrgema pealiku kavatsuse, eesmärgi ja tegevusvariantide mõistmine;
2. arusaamine oma üksuse ülesande eesmärgist ja oodatud lõpptulemist;
3. kiire analüüs keskkonna, vastase, omade ja piirangute kohta;
4. kõrgema pealiku ajakava ja oma üksuse roll kõrgemas plaanis;
5. esialgne visioon oma ülesande täitmisest;
6. luureandmete vajadus ja juhised rekkegrupile.

Pealik annab alluvatele esialgsed juhised, mis on piisavad ettevalmistuste alustamiseks, nii ruttu kui võimalik. Ära oota täiendavat infot, vaid anna kiirelt eelkäsk selle põhjal, mis sul on, ja uuenda juhiseid vastavalt uutele asjaoludele. Eelkäsk peab sisaldama järgmist informatsiooni:

1. olukord üldiselt (vaid oma allüksust puudutav – vastane, kõrgemate pealike kavatsused, naabrid ja nende ülesanded, toetusüksused);
2. üksuse põhiülesanne (esialgses sõnastuses);
3. planeerimise ja ettevalmistuste esialgne ajakava – oluline on määrata käsu täitmise aeg (reidi algus, varitsus valmis, patrulli välja liikumine) ja sellest tagasi arvestades jagada olemasolev aeg optimaalselt vajalike toimingute vahel (näiteks):
   • 06.00 reidi algus (käsus määratud aeg)
   • 05.30 plaani korrigeerimine, põhinedes pealike rekkel
   • 04.00 VKP hõivamine, pealike rekke algus
   • 02.00 välja liikumine
   • 21.00 valmisoleku kontroll, puhkus
   • 18.30 harjutused
   • 18.00 õhtusöök
   • 17.00 jagude lahingukäsud
   • 16.30 jagude käskude kinnitusesitlused
   • 13.00 rühma lahingukäsk
   • 09.00 objekti reke kuni 12.00
   • 09.30 eelkäsu andmine
   • 09.00 kõrgema lahingukäsu saamine
   • 08.00 kõrgema eelkäsu saamine ja oma eelkäsu andmine (aeg praegu);
4. juhised planeerimiseks ja ettevalmistusteks pealike, allüksuste ja spetsialistide kaupa;
5. rekkejuhised (vt sammu 4);
6. lahingukäsu andmise aeg ja koht;
7. kes osalevad käsu saamisel;
8. infovajadus planeerimiseks.

NB! Eelkäsu kohta loe täpsemalt peatükist 2.3.2 „Eelkäsk“.

See on ülesande planeerimise põhiosa, mis vormistatakse hiljem lahingukäsuks. Reeglina ei tee pealik plaani üksinda, vaid kaasab protsessi oma allüksuste pealikud ja spetsialistid.

Ühisel planeerimisel on neli head põhjust:

1. see hoiab planeerimise aega oluliselt kokku, kui eri inimesed valmistavad ette plaani eri osi;
2. alluvatele saab juba planeerimise käigus selgeks, kuidas pealik kavatseb ülesannet täita, seega kinnistub eelseisva ülesande käik juba ette mälusse;
3. allüksuste pealikud saavad juba allüksuse ülesande planeerimise käigus planeerida oma meeskonna või jao ülesannet (paralleelne planeerimine);
4. kui kaasata planeerimisse alluvad, hakkavad nad operatsiooni käigus ellu viima plaani, mille väljatöötamisel nad ise osalesid – tekib kaasvastutus.

Rühmas saab ettevalmistused ja planeerimise jagada näiteks järgmiselt:

1. rühmapealik – põhiülesanne (käsu § 2), oma tegevuskavad (käsu § 3), pisteline ettevalmistuste kontroll, teiste osade koostajate jooksev juhendamine, kontroll ja terviklikuks käsuks kohendamine;
2. rühmapealiku abi – lahinguteenindus (käsu § 4), logistika kooskõlastused, varude tellimused, ettevalmistuste järelevalve;
3. meedik – kannatanute hinnang ja nende käsitlemise planeerimine (käsu § 4 osa), meditsiinivahendite kontroll, varude tellimused, evakuatsioonide kooskõlastamine;
4. sidemees – juhtimine ja side (käsu § 5), sidevahendite korrasoleku ja sageduste kontroll, akude seisukord, vajalike patareide olemasolu, sidekooskõlastused;
5. snaiper – kaudtule planeerimine ja tuletoetuse kooskõlastamine (käsu § 3 osa);
6. 1. jao pealik – maastiku ja ilma analüüs (käsu § 1 osa), maastikumudelid (tegevused objektil ja teekonnad), teekondade planeerimine, järgmise paiknemise planeerimine (§ 3 osa);
7. 2. jao pealik – vastase olukorra analüüs, tegevuskavad, oma kõrgemate pealike kavatsused ja naabrite olukord (käsu § 1 osa);
8. 3. jao pealik – julgestuse tagamine, rühmapealiku abi abistamine taasvarustamise ülesannetes (veepatrull, muu varustuse toomine kas kompaniist või peidikutest jne);
9. muud juurde antud allüksused või spetsialistid – oma erialale vastavalt.

Jaos saab ettevalmistused jagada samamoodi:

1. jaopealik – põhiülesanne (§ 2), tegevuskava (§ 3), kooskõlastused, teiste osade ettevalmistajate juhendamine, osade kontroll ja käsuks sobitamine;
2. täpsuslaskur/sidemees – tuletoetus (§ 3 osa), juhtimine ja side (§ 5), sidevahendite ja -sageduste kontroll;
3. A-meeskonna pealik – maastik, ilm, vastane ja omad (§ 1), maastikumudel, teekonnad ja paiknemine (§ 3 osa), julgestus;
4. B-meeskonna pealik – lahinguteenindus (§ 4), varustamine, julgestus.

1. ülejärgmisel astmel kõrgema pealiku ülesanne ja kavatsus (jagu kuni kompanii/malevkond, rühm kuni malev);
2. vahetu kõrgema pealiku ülesanne ja kavatsus;
3. minu üksuse eesmärk oma pealiku plaanis (mida pealik tahab, et me saavutaks);
4. põhiülesanne minu üksusele (kõige olulisem, saab olla vaid üks);
5. muud mulle määratud ülesanded (toetavad põhiülesande saavutamist, eelnevat või järgnevat tegevust või teisi allüksusi);
6. tuletatud ülesanded, mida täitmata ei saa kästud ülesandeid sooritada (nt veekogu ületus rännakul, traattõkkesse läbipääsu rajamine objektile lähenedes);
7. piirangud (nt ei tohi rünnata enne lubatud aega, oma tule planeerimisel tuleb arvestada naaberüksuse asukohaga; minu vastutusala piirid) ja muud kohustused (nt üks jagu määrata kompanii reservi, koguda kõrgema pealiku esmaseid luureteabenõudeid);
8. oma põhiülesande lõplik sõnastus – kes, mida, millal, kus ja miks teeb (põhiülesanne esitatakse reeglina ühe lausega ja peab hõlmama kõige olulisemat informatsiooni eelseisva ülesande õnnestumiseks);
9. ülesande täideviimise esialgne ajakava – soovitatavalt kästud ülesande täitmise ajast ettepoole ehk tagurpidi planeerides.

1. Maastik ja ilm

• Maastik (LTV3*) – nii vastase kui oma seisukohast:
  • liikumisteed (teed, sihid, muu läbitav maastik);
  • takistused (jõed, järsakud, hooned, metsa tihedus jms);
  • vaatlus ja tuleväljad (teed, lagendikud, põllud, vaatlust takistavad objektid, lohud ja muud „pimedad alad“);
  • varjatus vaatluse eest ja varjumisvõimalused tule eest (kraavid, vallid, künkad, taimestik, hooned, müürid jms);
  • võtmekohad (annavad taktikalise eelise selle valdajale, näiteks kõrgendikud, sillad, ristteed, kõrged hooned jms).
• Ilm (kogu ülesande kestel) – mõju nähtavusele, sõidukitele, liikuvusele, relvasüsteemidele, isikutele, nii vastase kui oma seisukohast:
  • temperatuurid/tuulekülm,
  • tuul – kiirus ja suund,
  • sademed,
  • valge/pime aeg (koidik ja hämarik),
  • pilvisus.

2. Vastase olukord ja tõenäolised tegevuskavad

• Eesmärgid ja kavatsus – püüa aru saada vastase ülesandest. Kas see põhineb tema doktriinil, olukorrateadlikkusel või ta võimetel? Vastase analüüsi aluseks peaks olema tema varasem käitumismuster. Järeldusteni võivad viia järgmised küsimused:
  • Miks vastane seda ülesannet teostab?
  • Mis on ta eesmärgid ja kas need on seotud konkreetsete sündmuste või aegadega?
  • Millised on ta võimed?
  • Milline on ta võitlejate väljaõpe, kogemused, värskus ja moraal?
  • Kui ta ründab või teeb vasturünnaku, siis milliseid teid ta kasutab ja miks?
  • Kuidas maastik mõjutab tema kiirust ja rivistust?
  • Kuidas ta kasutab võtmemaastikke, millel on hea vaatlus ja tuleväljad?
  • Kuidas ilm aitab või piirab vastase ülesande täitmist ja mõjutab tema võimeid?
  • Kust ta saab oma tagalatoetuse?
  • Kust ta saab oma kaudtuletoetuse?
• Millised on vastase võimed (lahingufunktsioonid):
  • rekkesüsteem – füüsiline, vaatlusseadmed, andurid, radarid?
  • manöövrivõime – reageerimisaeg, vahendid, kiirused, tulejõud, kaitstus?
  • kaudtuli ja õhutoetus?
  • pioneerivõime?
  • õhutõrje – meie õhutoetuse korral?
  • ABK oht?
  • lahinguteenindus ja varud?
  • elektrooniline võitlus – meie side peilimine, mahasurumine?
  • juhtimine ja side?
• Milline on vastase kõige tõenäolisem tegevuskava ja reageering meie tegevusele?
  • Hinda vastase tavapäraseid tegevusi, nende eesmärke.
  • Hinda vastase tegutsemist meie vastu kontakti korral.
  • Hinda vastase reservi/tugevduse saabumise suunda ja aega.
  • Hinda vastase tugevusi ja nõrkusi.
  • Hinda vastase väljaõppetaset, sidusust ja reageerimiskiirust üllatuse korral.
• Milline vastase tegevuskava reageeringuna meie tegevusele on meile kõige ohtlikum?
• Millised kõrge väärtusega sihtmärgid (KVS) peame tingimata hävitama või neid kahjustama, et vastane ei oleks meie vastu edukas?

NB! Vastase tegevuskavasid koostades aseta alati ennast vastase ülema rolli – tee need kavad nii, nagu püüaksid tema asemel sina seda ülesannet edukalt täita, kasutades kogu oma teadmist ja sõjakavalust. Vaid nii saad luua vastase tegevuskavad, millega tal on sind hiljem lahingus raske üllatada.

3. Omade olukord

• Oma võitlejate olukord – komplekteeritus, väljaõpe, suutlikkus, varustatus, värskus jne.
• Tagalatoetuse vajadus ülesande täitmiseks – laskemoon, akud, lisarelvad jms.
• Naaberallüksuste olukord – nende ülesanded, liikumine ja asukohad maastikul, äratundmissignaalid, toetusvõimalused jne.
• Toetusüksuste olukord – kaudtule võimalus, pioneeride ja muude vajalike spetsialistide toetuse saamise võimalus.

4. Tsiviilolukord alas

• Tsiviilisikute arvukus, liikumised ja meelsus ülesandealas.
• Elutähtsad rajatised – haiglad, elektri- ja alajaamad, pumbajaamad jms – reeglina keelualad meie jaoks.
• Meetmed elanike ja nende vara säästmiseks.
• Toetusvajadus ja toetusvõimalused elanike poolt, neid ohtu seadmata.

5. Ajakava kontroll

• Kontrolli üle esialgne ajakava vastavalt tegurite analüüsi tulemustele.
• Tulemuste alusel täienda ajakava.

Lahinguvälja luureettevalmistus (LLE) ei anna vastuseid ainult maastiku ja vastase kohta, vaid aitab kujundada ka oma plaani olulisi osi. Seetõttu tuleb iga tasandi juhil suhtuda LLE protsessi läbimisse oma tegevuste planeerimisel väga tõsiselt.

Piltlikult on LLE protsess koos selle sisendite ja tulemitega järgmine:

Luureandmete kogumise kohta rekke ja seire kaudu vaata põhiülesannet peatükis 6.3. „Reke ja seire“.

Võimalusel koosta vähemalt kaks tegevuskava.

1. Vaatle varem valmistatud vastase tegevuskava ning otsi selles nõrkusi ja haavatavusi.
2. Hinda vastase ja oma üksuse lahingujõu suhet (võitlejate arv, kaitstus, eelised maastikul, üllatusmomendi mõju, suhtelise ülekaalu saavutamise tõenäosus jne).
3. Eelneva põhjal määra, kus ja mis on murdepunkt (decisive point). Otsustav e murdepunkt on olukord lahingus, millest alates on meil suuremad võimalused ülesanne edukalt lõpuni viia kui vastasel meid peatada. Hetk, mil jõudude ja pingutuse tasakaal muutub meie kasuks.
   ​NB! Murdepunkt on tunnetuslik ja ei pruugi igas ülesandes olla määratav. Kindlasti on vaja see määratleda lähivõitlusse minnes, lähivaritsuses (üldjuhul esialgne tuletegevus) ja reidil (üldjuhul vastase kaitsesüsteemist läbimurdmine). Murdepunkti ei ole tavaliselt kaugvaritsustes ja teistes vastast kulutavates, mitte hävitavates ülesannetes.
4. Määra põhipingutus (main effort), selle ajastus ja täideviiv allüksus, et keskendada lahingujõud õigel ajal õiges kohas murdepunkti saavutamisele ja ülesande edukale lõpetamisele. Põhipingutus ja seda täideviiv allüksus tuleb määrata alati!
   ​NB! Põhipingutus võib muutuda ja liikuda eri etappides ühelt allüksuselt teisele. Näiteks reidil on esialgne põhipingutus vastase objektile minimaalsete kaotustega sissemurdmine, mis muudab tema kaitsesüsteemi kasutuks (murdepunkt); järgmiseks põhipingutuseks saab ülesandega ette nähtud eesmärgi saavutamine (vastase varude hävitamine, isiku vabastamine, luureandmete kogumine vms) ja selle täitjaks võib olla määratud teine allüksus.
5. Määra selge eesmärk, mis tuleb saavutada põhipingutuse täitmisega.
6. Määra selged eesmärgid, mis tuleb saavutada toetavate tegevustega (toetavad tegevused peavad olema seotud põhipingutuse võimaldamisega).
7. Määra selged ülesanded, võitlejate arv ja relvasüsteemid eelnevate eesmärkide saavutamiseks.
8. Määra kõik allüksused eelnevate ülesannete täitmiseks, grupeeri vastavalt vajadusele.
9. Määra gruppide juhid (rünnakugrupp võib koosneda näiteks kahest jaost – määra kogenum jaopealik juhiks; tuletoetusgrupiks on jagudest kuulipilduripaarid – määra nende juhiks vabanenud jaopealik või rühmapealiku abi jne).
10. Määra kontrollimeetmed, mis selgitavad ja toetavad põhiülesande täitmist (võtmeajad, hävitusala piirid, tule alustamise korraldus, tulesuunamisjoon, edasiliikumispiir, allüksuste liikumisteekonnad ja sektorid, tulekeelualad ja -suunad jms).
11. Hinda riske ja planeeri meetmed riskide maandamiseks. Riskid on näiteks oht jääda oma üksuste tule alla, liiga varajane paljastumine vastasele, vastase tugevduse saabumine arvatust varem jne. Maandamise meetmed on selgete tulesuundade määramine, liikumine kraavides või muude varjete taga, objektile lähenemine üle ohutuspiiri alles siis, kui kaudtuli on lõppenud, rünnaku alustamine esimese kontakti korral, et säilitada üllatusmoment, eemaldumine enne ülesande lõppu, kui vastane saavutab ootamatu ülekaalu jne.
12. Valmista oma tegevuskava kirjeldus ja skits (peab looma lahenduse vastase tegevuskavadele).
13. Tegevuskava kirjeldus ja skits peab hõlmama järgmisi alapunkte:
    • põhiülesanne,
    • murdepunkt,
    • põhipingutus ja selle saavutamine (etappide kaupa),
    • toetavad tegevused (etappide kaupa),
    • ülesande kavandi kirjeldus (kuidas plaan toimib),
    • riskid ja tegevused nende maandamiseks,
    • vajalik kaudtuletegevus ja selle eesmärgid (kui on saadaval),
    • muud toetuselemendid (kui on saadaval),
    • tegevuskava lõpptulem.
14. Visandil märgi oma allüksuste liikumiskoridorid, vastutussektorid, ülesanne ja eesmärk etappide kaupa, kaudtule sihtmärgid ja muu oluline info.

NB! Korda protsessi iga järgmise tegevuskavaga (teised tegevuskavad võivad sisaldada erinevaid lähenemisteid ja positsioone, teistsugust põhipingutust või selle ajastust, pettemanöövrit jne).

Iga tegevuskava peab vastama järgmistele tingimustele:

Tee kiire sõjamäng (vt peatükki 2.2.9. „Sõjamäng“) ja otsusta, milline tegevuskava läheb käiku. 

NB! Kohe, kui tegevuskava on valmis ja valitud, anna see maastikumudeli meeskonnale andmete kandmiseks mudelile.

… kuidas üksus ülesande täidab.

Kavatsus on selge ja kokkuvõtlik kirjeldus, mida allüksus peab tegema vastase, maastiku ja soovitud lõpptulemi suhtes. See loob seose põhiülesande ja tegevuskava vahel, andes võtmeülesanded põhiülesande toetuseks, mis omakorda on alluvatele pealikele initsiatiivi rakendamise aluseks, kui tekivad ootamatud võimalused või kui tegevuskava tervikuna enam ei toimi. Kavatsus on tavaliselt väljendatud 4–5 lausena jutustavas vormis.

Pealiku kavatsus koosneb järgmistest osadest:

• laiem eesmärk, mis vaatab kaugemale kui põhiülesandes sõnastatud vahetu eesmärk konkreetse põhiülesande täitmiseks. Näiteks mida meie ülesande edukas täitmine saavutab suuremas pildis: võtab vastaselt võimaluse taasvarustada oma rindeüksusi, tekitab lünga tema juhtimises, vähendab vastase kaudtuletoetuse võimet;
• võtmeülesanded, mis tuleb teostada ja mis on kõige olulisemad, et põhiülesanne õnnestuks. Need on seotud ülesande tempoga, kestusega, mõjuga vastasele ja maastikule, mis tuleb hõivata. Näiteks varjatult läbipääsu rajamine sihtmärgi traataeda, tuletoetus vastase mahasurumiseks rünnakugrupi lähenemisel jms;
• lõpptulem, mis kirjeldab üksuse soovitatavat olukorda pärast põhiülesande edukat täitmist vastase, maastiku ja teiste oma üksuste suhtes. Näiteks: vastane objektil on hävitatud, esmased luureandmed on kogutud, vastase materjal on hävitatud ja üksus liigub järgmisse patrull-laagrisse jms.

NB! Pealiku kavatsus ei sisalda meetodit, kuidas üksus jõuab praegusest olukorrast lõpptulemini – see kirjeldatakse ülesande kontseptsioonis, ega riske – need on kirjeldatud tegevuskavades koos riskide maandamise meetmetega.

… tuginedes vastase analüüsile, riskide hinnangule ja oma tegevuskavadele.

Alati, kui võimalik, tee plaanitud ülesande alas reke.

Enne reket:

• uuri kaarti ja õhufotosid, kui on, et saada ülesandeala kohta ette teada nii palju kui võimalik;
• tee ajaarvestus;
• keskendu vastasele, tema tõenäolistele valmisolekusuundadele ja reaktsioonile maastikul, kui hakkad täitma oma ülesannet;
• otsi kaardil endale parimad liikumisteed ja positsioonid, et üllatada ja võita vastast;
• määra maastikul võtmekohad, mille hõivamine või kontrollimine on võti ülesande edukaks täitmiseks;
• kui rekke tegemine pole võimalik, siis tee see kõik läbi kaardil.

Rekke juhised peavad hõlmama minimaalselt järgmisi alapunkte:

• rekkegrupi koosseis;
• piiritletud rekkeala;
• vastase eeldatav olukord teekonnal ja objektil;
• omade üksused teekonnal;
• rekke põhiülesanne;
• esmased luureteabenõuded (keskendumine vastasele – tugevus, rutiinid, nõrkused – ja maastikule – lähenemisteed, võtmekohad, sissemurdekohad, eeldatavad oma positsioonid);
• muud luureteabenõuded (teekonna läbitavus, takistused, asustatus jms);
• väljaliikumise ja tagasioleku aeg;
• allüksusega ühinemise korraldus;
• teekonna koridor;
• omade positsioonide läbimise juhised (kui on);
• kaudtuletoetus (kui saadaval);
• meditsiinitugi ja evakuatsioon;
• erivarustus ülesande täitmiseks;
• drooni kasutamine;
• side kasutamine ja ettekanded;
• korraldused ootamatuste puhul.

Rekke teostamine:

• taga julgestus kogu ülesande ajaks;
• kogu kästud luureandmed, mis toetavad, lükkavad ümber või võivad muuta esialgset plaani;
• märgista skitsil vastase olukord, võtmekohad oma toetusrelvadele, varjatud lähenemisteed objektile, soodsad kaudtulesihtmärgid, takistused;
• tee sidekontrolle, kui lubatud.

Rekke tulemuste põhjal:

• vaata üle kõik tegevuskavad ja ole valmis neid muutma või otsustama teise, esialgu kõrvale jäetud tegevuskava kasuks;
• täiusta kaudtule plaani.

NB! Hiljem ülesandele liikudes on mõistlik kasutada teejuhtidena rekkegruppi.

Vaata ka peatükki 6.3 „Reke ja seire“.

Sellega seotakse kogu eelnev töö üheks tervikuks, lõplikuks käsuks, mille pealik on valmis andma allüksusele. Selleks pealik:

• vaatab üle kõik koostatud käsu osad, kas need on omavahel kooskõlas, ja kontrollib maastikumudelite või skeemide vastavust käsuga;
• viib sisse vajalikud muudatused rekke tulemusel või kõrgema pealiku juhiste või luureandmete põhjal;
• kui ette nähtud, siis annab kõrgemale pealikule oma plaanist tagasisidet ja saab kinnituse, et see on kooskõlas kõrgema pealiku kavatsusega, või viib oma plaani kästud muudatused.

Pealik annab käsugrupile käsu ajakavas ettenähtud ajal ja kohas. Käsk peab olema selge, lihtne ja ladus. Parim viis on anda kogu käsk korraga ja võtta täpsustavad küsimused lõpus. Käsu andmine ei tohiks kesta kauem kui 30–40 minutit.

Käsu andmisel on soovitatav kasutada teisi pealikke ja spetsialiste, kes valmistasid planeerimise ajal ette oma osad (nt snaiper tuletoetuse, jaopealikud teekondade, pealiku abi lahinguteeninduse, sidemees juhtimise ja side kohta).

Käsu andmist alustades:

• veendu, et julgestus toimib ja plaanitud tegevused jätkuvad;
• tee kohaloleku kontroll – kas kogu käsugrupp on kohal;
• võimalda kasutada kirjutusvahendeid ja märkmikke, et teha märkmeid;
• anna juhised küsimuste kohta – kas käsu lõpus või teatud faasi lõpus;
• tee maastikumudelite, kaardi, skeemide tutvustus (mõõtkava, põhjasuund, olulised maastikuelemendid, orientiirid, oma asukoht);
• kasuta käsu andmisel loogilist järjestust (5 punkti formaat);
• kasuta lihtsat keelt ja jutustavat stiili;
• kasuta maastikumudeleid ja skeeme, et käsu info oleks käsugrupile maksimaalselt selgesti arusaadav;
• esita kontrollküsimusi ja lase alluvatel küsida täpsustusi;
• anna alluvatele pealikele juhised samade maastikumudelite kasutamise ajakava kohta nende oma planeerimiseks ja käskude andmiseks võitlejatele;
• anna alluvatele pealikele juhised oma käskude tutvustamiseks sulle (mõistlik on teha koos ja samas kooskõlastada omavahelised tegevused);
• tee kellade sünkroniseerimine.

NB! Lahingukäsu ülesehituse kohta loe täpsemalt peatükist 2.3.3. „Lahingukäsk“.

Tegevuste kooskõla ja kiirus sihtmärgil on ülesande õnnestumise võti, mida saab tagada vaid harjutamisega. Samuti toob harjutamine välja võimalikud kitsaskohad ja annab võimaluse plaani veelgi paremaks lihvida.

Võimalusel korralda kogu üksusele tegevuse harjutamine sihtmärgil kas elusuuruses või vähendatud maketil. Kui aega on vähe, siis tuleb harjutustel keskenduda kõige olulisemale – põhipingutuse saavutamisele. See on minimaalne, mis tuleb läbi harjutada.

Veendu, et allüksused harjutavad oma olulisi etappe ja erimeeskonnad oma tegevusi, millest sõltub ülesande õnnestumine. Neid harjutusi võivad ja peaksid meeskonnad tegema igal vabal hetkel ka juba enne käsu andmist.

Kui aega on vähe või ei ole tingimusi füüsilisteks harjutusteks üksusena, siis püüa ülesanne allüksuste pealikega n-ö läbi jalutada kas maastikumudelil, skeemil või kaardil.

See on kogu planeerimist läbiv protsess, mis annab garantii, et üksus on valmis ülesande täitmiseks, midagi ei ole jäetud tähelepanuta ega juhuse hooleks. Valmisoleku kontroll eeldab pealikult minimaalselt järgmist:

• veendu, et üksuse julgestus on pidevalt tagatud;
• kontrolli, et võtmeisikute asendused on määratud ja asendajad teadlikud oma ülesannetest;
• veendu, et allüksuste pealike plaanid on kooskõlas sinu kavatsusega (tagasiside);
• kui võimalik, osale alluvate pealike käskude kuulamisel, toeta moraalselt ja selgitustega, kui tarvis;
• veendu, et relvastus ja vajaminevad varud, varustus ja tehnika on korras ja valmis;
• veendu, et alluvad on teinud tarvilikud kooskõlastused;
• tee isiklikult oma taseme kooskõlastused;
• veendu, et kästud harjutused on tehtud;
• veendu, et võitlejad on söönud, tarbitakse vett ja puhatakse;
• veendu, et üksus on igati valmistunud ja moraalselt valmis ülesannet täitma.

Ründavat või kaitsvat ülesannet planeerides kavandab pealik järgmised valdkonnad.

1. Relvade paigutuse vastavalt nende omadustele ja eelistatult ristuva tule saavutamiseks vastase suhtes. Arvesta, kust asukohast ja millise nurga all vastase suhtes saavutab iga relvasüsteem maksimaalse tulemuse. Kuulipilduja laskesektor on kitsam kui automaadil, samas läbistavam, niites korraga läbi mitme vastase ja ka läbi võsa. Granaadi- või raketiheitja vajab täiesti puhast laskesektorit, et granaadi juhtlabad ei takerduks ega muudaks lõhkepea kurssi jne. Risttuli on tõhusam kui otsetuli, sest jätab vastasele vähem võimalusi varjumiseks ega lase tal keskenduda teda tulistavatele võitlejatele (see oleks tal lihtne, kui lastaks vaid ühest suunast). Ründavates ja kaitsvates olukordades tuleb planeerida ka lukustuvad tulesektorid. See tähendab, et ei jäeta tulekatteta tühimikke, kust vastane saaks läbi liikuda. Lukustuvad tulesektorid saab enamasti määrata vaid kohapeal, kuid iga võitleja peaks ka ise jälgima, kuidas tema laskesektor lukustub naabrite omaga, ja tegema vajalikud parandused ise, kui pealik ei ole teistmoodi käskinud.
   
   

​Näide relvade paigutusest risttule saavutamiseks kaitsval positsioonil (näiteks kolmnurkse patrull-laagri üks külg)

1. Tulealustusjoone või -signaali ja tuleavamisjärjekorra relvasüsteemide kaupa. See on oluline vastase üllatustabamiseks, et jätta talle võimalikult vähe aega reageerida, varjuda ja vastu lasta. Me tahame alati tabada vastast ootamatult. Isegi siis, kui tema avastab meid esimesena, peab tiibava rünnakugrupi ootamatu ilmumine ta positsioonile olema üllatus. Tavaliselt on esimeseks, alustavaks relvasüsteemiks allüksuse kõige võimsam relv, mis tekitab vastases šokki ja paanikat – enamasti kuulipilduja. Kaose tingimustes on tal keeruline ja aeganõudev ennast vastupanuks organiseerida ja samal ajal saavad laskurid täpselt sihitud laskudega hävitada lahingus enda kohta otsivaid vastaseid. Üllatuslööki alustavad kõik relvad sisuliselt üheaegselt, kuid mingil juhul ei tohiks alustada automaadiga – kuulipildujavalang on laskuritele alustussignaaliks.
2. Orientiirid objektil, hävitusalas või julgestusülesannetes. Osa neist saab määrata ja võitlejatele tutvustada enne ülesandele minekut kaardil, skeemil, maastikumudelil. Kindlasti tuleb orientiiride paikapidavust kontrollida rekke või ülesande käigus, vajadusel neid muuta ja ka juurde määrata. Nimeta orientiirid selgelt ja loogiliselt, et kellelgi ei tekiks segadust, millisest suunast käib jutt – kuivanud mänd, mast, kollane maja, küngas jne. Kasuta orientiire tule suunamiseks ja koondtule keskendamiseks, kui mingist suunast tekib esialgu arvatust suurem oht. Anna võitlejatele ka kaugused orientiirideni, et nad teaksid arvestada vajaliku sihtimiskõrgusega.
3.  Tulekäsklused. Kui lahing käib, siis anna juhised häälega või raadio teel. Kui märkad kõrvalekallet esialgsest plaanist, näiteks vastane ei ilmu välja eeldatud suunast vasakul, vaid kollase maja juurest paremal (vasakpoolsed võitlejad ei näe seda), siis tuleb tuli suunata vastasele: „Kollane maja paremal, vastase jagu, 300 m – koondtuli!“ Koondtuld võib vaja olla ka ohtlikuma sihtmärgi ilmumisel lahinguväljale. Näiteks seab ennast künkale sisse vastase kuulipilduri- või granaadiheituripaar ja hakkab sealt kogu allüksust rohkem ohustama kui teised jalaväelased. Kes iganes ohu tuvastab, kannab sellest pealikule ette ja pealik saab anda käsu: „Küngas vasakul, kuulipilduja, 200 m – koondtuli!“ Samamoodi saab suunata pealik ka üksikuid relvasüsteeme ja meeskondi, andes enne sihtmärgi määramist teada, kellele see ülesanne mõeldud on (koondtule käsklus ei eelda määrangut, sest juba koondtule olemusest tulenevalt kehtib see käsklus kõigile). Tuld saab juhtida ka sihtmärkidele, mis jäävad orientiiridest eemale. Kiireim meetod on anda sihtmärk väljasirutatud käe sõrmede laiusega. Näiteks: „Kuulipildur – miinipilduja kolm sõrme paremal kuivanud puust, 400 m – hävita!“; „Täpsuslaskur – vastase ohvitser viis sõrme vasakul kollasest majast, 300 m – hävita!“.
4. Julgestus. Siiski, koondtuli ei tähenda, et kogu allüksus koondab oma tähelepanu ja relvad kollasele majale; julgestus peab alati säilima 360 kraadi. Nii plaani kui treeningu osa on see, et äärmised ja tagumised võitlejad teavad oma rolli julgestamisel ning on igal ajal valmis avastama ja tõrjuma vastase rünnakuid teistest suundadest.
5. Ohutus ja tulekeelualad. Planeeri ja määra ohutusmeetmed oma võitlejate ja tsiviilisikute kaitseks: laskesektorite piirajad (eriti pimedas), selgesõnaliselt keelatud laskesuunad ja kõrgused, et mitte vigastada lähedal või kaugemal paiknevaid tsiviilisikuid, jne. Tulevõitluses tekib kergesti nn tunnelnägemine, kus laskur ei näe midagi muud kui vastast, keda ta peab hävitama. Eelnev tähelepanu juhtimine võimalikele piirangutele aitab laskuril enamasti arvestada asjaoludega, mida tal veel tuleb jälgida. Eriti terav on olukord asustatud alades, kus paanikas elanikud võivad keset tulevõitlust joosta otse üle tänava. Me ei lase kunagi tsiviilisikuid, seega – kes iganes ohtu märkab, sellest ka teada annab.
6. Tuletegevuse peatamine. Kui pealik hindab, et soovitud mõju on saavutatud, käsib ta „Tuli seis!“ ja kõik dubleerivad. Ärge kasutage lasketiirudes kasutatavat käsklust „Stopp!“, sest see tekitab segadust liikumise korral ja võib peatada allüksuse rünnaku. „Stopp!“ tähendab eelkõige liikumise peatamist, eriti ohuolukorras. Ka siis, kui üksus peab peatuma, ei tähenda see, et ei peaks olema valmis vastase pihta tuld avama, vastupidi. Kui tuletegevus peatatakse, vahetatakse kohe salved ja ollakse igal hetkel valmis uuesti tuld avama.
7. Tegevused ootamatus olukorras. Vastane ei pruugi läheneda oodatud suunast, vaid meie tiivalt või tagant; vastast võib olla rohkem, kui me eeldasime, nii et temaga toimetuleku esialgne plaan ei ole enam reaalne jne. Pealik tuvastab võimalikud olukorrad, mis sunnivad põhiplaani muutma. Selleks kavandab ja juhendab ta varupositsioonid, signaalid neile minekuks, tulekasutuse ja -ohutuse korra, kattesuitsu, käsigranaatide ja miinide kasutamise, eemaldumiste ja katmise korra jne.

Oskuslikult käsitletud kuulipildujat loetakse pooleks tulejõuks jao tuletugevusest. Kuulipilduja tõhus kasutamine nõuab arusaamist kuulipilduja tuletegevuse teooriast. Selle tundmine ja rakendamine muudab kuulipilduja tõsiseltvõetavaks relvaks, mis on võimeline maha suruma ja kontrollima suuremaid sihtmärgialasid. Teooriat tundmata ja kasutamata jääb kuulipilduja vaid suureks ja kohmakaks automaadiks üksikute sihtmärkide vastu ja suur osa relva potentsiaalist ei rakendu. Kuulipilduja tuletegevuse teooriat tuleb õpetada põhjalikumalt kuulipilduri kursustel.

Allpool on toodud kuulipildujate tulekasutuse planeerimise peamised aspektid.

1. Sihtmärgid. Kuulipildujast tulistatakse peamiselt alasihtmärke ehk vastase gruppe teatud ala ulatuses ja sügavuses. Kuulipilduja punktsihtmärkideks on tavaliselt vastase meeskonnarelvad, punkrite laskeavad, hoonete aknad ja soomustamata sõidukid. Kerge- ja keskmise kuulipildujaga saab kahjustada ka soomustatud masinate vaatlus- ja sihtimisseadmeid, raskekuulipildujaga saab oluliselt kahjustada soomukeid tervikuna.
2. Varitsustuli. Varitsuskuulipilduja ülesandeks on planeeritud ja ettevalmistatud suundades (lähistel, punktides, joontel) ilmuvate vastase tähtsamate sihtmärkide hävitamine ootamatu tulelöögiga väikestelt kaugustelt. Pealik võib paigutada kuulipilduja varjatud positsioonile allüksuse ette (paiknemisel, objekti- või võtmemaastikukaitses), et tekitada risttule lisamõõde. Ülesande täitmisel tulistatakse suurima tulepingega kuni vastase täieliku hävitamiseni või tema edasiliikumiskatse lõppemiseni. Lennujoon peab olema niivõrd lame, et vastane ei suuda tule all edasi liikuda isegi roomates, sellepärast on tuleulatuse piir tasasel maastikul kuni 300 m, ebatasasel kuni 200 m. Tule avab kuulipildur iseseisvalt sihtmärgi ilmumisel hävitusalasse. Meeskonna täielik varjumine, külmaverelisus ja hoolsus tagab ülesande eduka täitmise. Varitsuskuulipilduja jätab oma positsiooni maha, kui ülesanne on täidetud, või pealiku korraldusel.
3. Segav tuli. Segava tule eesmärk on hoida vastast teatud piirkonnas (suunas, punktis) ärevil, häirida tema töid ja puhkamist, raskendada ühenduse pidamist positsioonide ja tagala vahel. Erilist tähtsust omab segav tuli öösel, videvikus ja udus. Segava tule loomiseks määratakse „rändavad“ kuulipildujad, mis tulistavad vaheldumisi 3–5 tulepositsioonilt. Tulepositsioonid valitakse sügavusse nii, et need oleksid ühendatud varjatud liikumisteedega, eemal muudest oma positsioonidest ning varutud laskemoonaga. Meeskond tulistab igalt positsioonilt mitte kauem kui 5–10 minutit, seejärel vahetab positsiooni.
4. Pinnatulistamine (tulistamine kaudse sihtimisega). Kuulipildujaga on võimalik lasta ka sihtmärke, mis ei ole kuulipildurile näha, korrektsete ballistiliste arvutuste tulemusel langevad kuulid sihtmärgile kõrge nurga alt. Selline lasketehnika on kasulik vastase mahasurumiseks ja vigastamiseks lahtistes kaevikutes, kõrgusjoone, künka või metsatuka taga. Igal juhul on vaja teada vastase asukohta, et relv õigesti välja rihtida. Pinnatulistamine katab alati teatud maa-ala, see ei ole täppislaskmine. Tabamisala suurus sõltub lisaks kaugusele ka relva vintraua kulumisastmest. Mida kaugemal on sihtmärk, mida kulunum vintraud, seda suuremale alale hajuvad langevad kuulid. Kuuli suunda muudab ka külgtuul ja ulatust mõjutab õhutemperatuur.
   
   ​​Pinnatulistamist tehakse kaugematele sihtmärkidele kui relva ettenähtud efektiivne laskekaugus: 7,62 mm kuulipilduja saavutab vajaliku kuulide langemisnurga keskmiselt 900–1800 m kauguselt. Keskmiselt 10 gr kaaluv kuul omab pinnatulistamisel piisavalt kiirust, et tappa või tõsiselt haavata ballistilise kaitseta vastast.
   
   ​​Pinnatulistamise eeliseks on see, et vastasel on raske määrata teda laskva kuulipilduja asukohta vastutule andmiseks. Kaudtuld kuulipildujatest on võimalik teha ka reidil, et anda oma rünnakugrupile võimalus läheneda ohutus kauguses isegi oma kuulipildujate tulekaare all.
   
   ​​Pinnatulistamiseks tuleb arvutada sihtimisnurk vastavalt relva omadustele ja laskemoonale. Näiteks KSP-58 (vintraua pikkus 630 mm) laskmisel alasihtmärki 1100 m kaugusel peaks relva vintraua nurk maapinna suhtes olema ca 20 tuhandikku, 1000 m kaugusel 16 ja 1200 m kaugusel 24 tuhandikku.
   
   ​​Allüksus peaks varakult testima oma kuulipildujad ja laskemoona pinnatulistamise arvutuste kindlaksmääramiseks ja igal kuulipilduril peaks varustuses olema vastavalt koostatud tabel. Selliseid sisselaskmisi saab teha polügoonil, kus tabamisala on kuiv ja tolmune, et vaatleja saaks ohutult kauguselt anda kuulipildurile vajalikud parandused vastavalt tabamustele.

Tabamisala kõrge trajektooriga laskmisel

NB! Kaudne laskmine on riskantne tuleviis, kui samal ajal lähenevad objektile oma üksused. Seda saab teha vaid korralikult fikseeritud kolmjalalt ning eelnevalt tuleb testida kasutatava laskemoona lennukaugust ja tabamisala suurust kuulide hajumisel. Lisaks laskemoona omadustele tuleb arvesse võtta ka maapinna kontuuri, õhutemperatuuri, tuule suunda ja kiirust.

Samamoodi nagu miinipildujate ja suurtükkidega, peaks objekti vaatlema tulejuht, kes korrigeerib kuulipildujatule tabavust.

Näide varje taga olevate sihtmärkide laskmisest kuulipildujaga

1. Tulistamine piiratud nähtavusega. Rünnata või ennast kaitsta võib olla vaja ka öösel, suitsus, udus. Selleks, et kuulid tabaksid sihtmärke, tuleb relv kolmjalal välja rihtida hea nähtavuse tingimustes, seades piirangud üles ja alla ning vasakule ja paremale. Tulemused kantakse tulekaardile. Sellised ettevalmistused võimaldavad kuulipilduril avada tõhusa tule plaanitud ala katmiseks kas kuulmise järgi, käskluse või signaali peale.
2. Tulistamine oma võitlejate vahelt või tiibava meeskonna ette. Manöövrit sooritades on tihti vaja katta kuulipildujatulega oma meeskondade liikumist sihtmärgi suunas. Selleks tuleb hoolikalt planeerida nii liikuvate meeskondade liikumiskoridorid, ohutusnurgad kuulipildujale kui ka signaalid kuulipildujatule liigutamiseks, tõstmiseks või lõpetamiseks. Igal juhul tuleb kuulipilduja ja ka teiste toetavate relvade kasutamisel tagada sihtmärgile liikuvate võitlejate ohutus.

Kuulipildujast tulistamisel tagatakse ohutus sellise ohutusnurgaga relva vintraua liini ja oma võitlejate asetuse suuna vahel, et selle ohutusnurga hoidmisel oleks võimatu tabada oma võitlejaid oma kuulipildujatulega.

Tulistamisel tuleb arvesse võtta ka rikošetiohtu, mille ärahoidmiseks on oluline, et kaugus märgi ja oma võitlejate vahel ei oleks alla 200 m ja et laskesuunas ei oleks takistusi (põõsad, ehitised, puud jne), mis tabamuse korral võivad muuta kuulide suunda. 

Ohutusnurka saab kiiresti määrata tuhandikega sõrmede abil:

Ohutusnurga praktiline määramine

NB! Ülaltoodud ohutusnurki ja mõõtmismeetodit võib kasutada ainult sõjaajal. Rahuaegsed lahinglaskmiste nõuded on palju karmimad.

Kuulipilduja on oluline relvasüsteem ja samal ajal vastasele kõrge väärtusega sihtmärk. Pealik peab hoolega kaaluma, kuidas paigutada ja kasutada kuulipildujat nii, et selle meeskond ja relv oleksid võimalikult kaitstud vastase tule eest ning samas suudaksid ettenähtud positsioonilt täita oma ülesannet kõige tõhusamal viisil.

1. etapp – maastik (vahetult eelkäsu andmise järel)

1. Kõigepealt aseta kaart maastikuga kokku.
2. Eemalda maapinnalt mättakamar nii, et mudeli ruut jääb võimalikult sile ja puhas muust looduslikust prügist.
3. Analüüsi mudeli suurust – kui suur tuleb mõõtkava, kui palju läheb vaja tööjõudu.
4. Leia kaardilt maastikuorientiirid.
5. Märgi põhjasuund.
6. Märgi marsruudikast.
7. Abilised eemaldavad mätta ja taimestiku.
8. Määra skaala ja skaala tähistus.
9. Märgi piirjoonte abil pinnavormide paigutus ja suurus, abistajad teevad pinnavormid (suurendatult, nii jäävad need paremini meelde).
10. Märgi joonorientiirid (näiteks teed, sihid, elektriliinid, ojad).
11. Märgi punktorientiirid (näiteks hooned, rajatised, geodeetilised punktid, kivihunnikud).
12. Märgi maastikul kasvav taimestik (näiteks lagedad alad, metsad, raiesmikud, sood).
13. Märgi koordinaatteljestik.
14. Märgi oma asukoht, ülesande objekt ning teadaolevad vastase ja teiste oma üksuste asukohad.
15. Lisa paberil või papil tunnused iga olulise elemendi juurde.

​2. etapp – tegevus (esialgse plaani kujunedes)

Rännakumudelile märgi:

1. VKP;
2. põhi- ja varuteekonnad (objektile ja sealt ära), lisa silt suuna ja pikkusega iga lõigu kohta;
3. teadaolevad ohualad ja nende kogunemiskohad enne ja pärast;
4. tõkked, mille ületamine on ohtlik või aeganõudev, nt jõeületused;
5. kaudtule sihtmärgid koos sihtmärginumbri ja koordinaadiga;
6. järgmine patrull-laager; lisa koordinaat, hädaolukorra kogunemiskohad, varuasukoht patrull-laagrile.

Objektimudel:

1. Tee nii täpne mudel kui võimalik ülesande objektist (hooned, punkrid, laskepesad, masinad, tõkked, väravad jms).
2. Märgi julgestuspeatused ja VKP.
3. Märgi kõik oma positsioonid, lähtealad, sissemurdepunkt jms.
4. Märgi kaudtule sihtmärgid objektil koos sihtmärginumbri ja koordinaadiga.
5. Märgi tulesektorid ja tule suunamine etappide kaupa.
6. Too esile selged orientiirid objektil tulesektoriteks.
7. Märgi grupid mudelil etappide kaupa või ole valmis neid liigutama käsku andes, nii nagu käsu andmine edeneb.

Lisaks looduslikule materjalile on pealikel mõistlik omada ka ettevalmistatud komplekti maastikumudeli kasutamiseks.

1. Mängusõdurid, -relvad, -sõidukid (omad ja vastased, eri värvi).
2. Eri värvi lõnga või nööri joonte (teljestik, teekonnad, sektorid) märkimiseks.
3. Aerosoolvärve või värvilise kriidi puru (kraavide, jõgede jne jaoks).

Eesmärk on saavutada võimalikult selge arusaadavus olukorrast ja toimuma hakkavast.

Lisa alati põhjasuund ja legend, mida mingi ese või värv mudelil tähistab. Tutvusta neid kohe alguses, enne mudeli peal selgitama asumist.