Ettevõtete ühiskondlik vastutus ja õiglane kaubandus

Rahvusvaheliste korporatsioonide ehk hargmaiste ettevõtete tegevus toob arengumaade elanikele nii head kui ka halba. Rahvusvaheliste firmade positiivse mõjuna saab näha näiteks järgmisi punkte.

• Oma tegevust arengumaadesse laiendades, näiteks rajades tehaseid, aitavad ettevõtted kaasa sealse tööpuuduse vähendamisele ja loovad uusi töökohti. Positiivne mõju arengumaade elanikele on eelkõige neil firmadel, kes järgivad tööliste õigusi ja tööstandardeid.
• Rahvusvahelised firmad viivad arengumaadesse välisinvesteeringuid. Lisaks töökohtade loomisele ja tulu tekitamisele ruumide üürimise või maa rentimise kaudu võivad ettevõtted oma tegevuse hõlbustamiseks ehitada näiteks teid ja infrastruktuuri, millest on kasu kohalikule kogukonnale. Peale selle aitavad välisinvesteeringud kaasa tehnoloogia ning uue tootmis- ja juhtimispraktika arengule.
• Arenguriigis tegutsedes suurendavad ettevõtted riigi maksutulusid, mõjutades tööhõivet ja tarbimist. Kokkuvõttes aitab see riigil katta näiteks infrastruktuuri-, tervishoiu- ja hariduskulusid.
• Rahvusvahelised firmad on arengu rahastamise lisaallikas. Soovides oma mainet parandada ja mõistes, et arengumaade heaolu teenib ka ettevõtete huve, kasutavad paljud rahvusvahelised korporatsioonid oma ressursse arengukoostööprogrammideks. Paljud suurettevõtted rahastavad kodanikuühenduste ja teiste seesuguste organisatsioonide tegevust. Peale raha on oluline jagada muid ressursse, nagu firma tegevusest tulenevaid teadmisi ja kogemusi (nt arendab Unilever Indias väikeettevõtlust) või oma tooteid ja teenuseid (nt pakub FedEx tasuta logistika- ja veoteenuseid Punasele Ristile).

Rahvusvaheliste firmade juures on aga täheldatud ka vastutustundetut käitumist ja sellega kaasnevat negatiivset mõju arengumaadele, näiteks

• Rahvusvahelised korporatsioonid, otsides odavamaid tootmisvõimalusi, võivad kasutada ära olukorda, kus mõni riik ei suuda või ei soovi jõustada töökaitseseadust. Seetõttu on firmad suurendanud oma kasumeid laps- ja orjatööjõu kaudu, makstes madalaid palkasid, sundides töölisi tegema ületunde, eirates tervise- ja turvalisusnõudeid, ähvardades ja karistades töölisi, kes püüavad organiseeruda ning oma õigusi nõuda. Kirjeldamaks tehaseid, kus toimub tööliste äärmuslik ekspluateerimine, kasutatakse terminit „orjatöövabrikud” (ingl sweatshops). Probleemseim on rõiva- ja jalatsitööstus. Näiteks on aastakümneid kriitikatule all olnud Nike allhanketehased eri arengumaades. Samuti on palju ebainimlikku kohtlemist põllumajandustootmises (nt lapsorjad Elevandiluuranniku kakaoistandustes).
• Arengumaade kehvi keskkonnakaitsenõudeid ära kasutades saavad ettevõtted tekitada laastavat mõju looduskeskkonnale. Suured gaasi- ja naftaettevõtted on hävitanud hiigelalasid Amazonase vihmametsas, maavarade ammendamise järel on endast maha jäetud saastatud kuumaastik, Kagu-Aasias tehakse vihmametsades lageraiet õlipalmi kasvatamiseks (õli kasutatakse nt seepides, kosmeetikas ja margariinis), samuti ladestatakse arengumaadesse oma toksilisi jäätmeid. Samuti on maavarade kaevandamise või suurte tehaste ehitamise eesmärgil valitsuste kaasabil kodust minema aetud kohalikke kogukondi.
• Rahvusvahelised korporatsioonid on olnud altid mõjutama poliitikat, saavutamaks endale sobivaid tingimusi teiste kulul. Selleks tehakse lobitööd rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel, näiteks mõjutas suurte saastajate lobitöö Kyōto protsessi tulemusi. Mõjutatakse ka üksikute riikide poliitikat, nt ähvardades riigist lahkuda, kui ei täideta neile sobivaid (maksu)tingimusi. Samuti on probleemiks altkäemaksud arengumaade valitsustele, saamaks tulusaid lepinguid.

Kui rahvusvahelised firmad käituvad vastutustundlikult ja hoolivalt, aitavad nad kaasa kestlikule arengule ja vaesuse vähendamisele. Hoolimatult käitudes nad aga takistavad arengut ja pigem võimendavad arengumaade probleeme. Ettevõtete majanduslikku, sotsiaalset ja ökoloogilist mõju arvestades räägitakse üha enam ettevõtete ühiskondlikust vastutusest (ingl corporate social responsibility – CSR), teisisõnu vastutustundlikust ettevõtlusest.

Päris ühest vastutustundliku ettevõtte definitsiooni ei ole. Üldjoontes tähendab vastutustundlik ettevõte aga seda, et ettevõte arvestab oma tegevuses eri sidusrühmade (töötajad, omanikud, kliendid, tarnijad, kohalik kogukond, valitsus) vajaduste ja ootuste ning looduskeskkonnaga. Samuti kuulub sinna juurde tegevuse negatiivse mõju vältimine või vähendamine ja töötajatest hoolimine ning aktiivne tegevus eri sotsiaalsete ja ökoloogiliste probleemide lahendamisel. Selleks võib olla näiteks uuenduslike toodete, teenuste või sponsorluse pakkumine, väiketootjate kaasamine oma tooteahelasse ja lobitöö seaduste tugevdamiseks. Ettevõtete ühiskondlikku vastutust on palju võrdsustatud firmade heategevusprogrammidega. Viimased võivad küll olla osa ettevõtte vastutustundliku ettevõtte poliitikast, kuid pelgalt heategevust korraldavaid firmasid, kes põhitegevuses on töötajate ning ümbritseva vastu hoolimatud, ei saa pidada vastutustundlikuks. Üldiselt on tänapäevase arusaama järgi vastutustundliku ettevõtte põhikriteerium vastutustundliku käitumise püsiv lõimitus igapäevase äritegevusega.

Reageerides avalikkuse rahulolematusele, teadlikkuse ja ootuste kasvule ning samal ajal mõistes, et pikaajalises perspektiivis on vastutustundlikkus ka ettevõttele endale majanduslikult kasulik, rakendab nüüdseks enamik rahvusvahelistest firmadest teatavaid ühiskondliku vastutuse põhimõtteid. Seejuures on suurenenud huvi arengumaade heaolu vastu ja paljud firmad annavad oma panuse üleilmse vaesuse vähendamisse. Samuti on palju ettevõtete, kodanikuühenduste, riikide, EL-i ja rahvusvaheliste organisatsioonide algatusi ning kokkuleppeid teema üldiseks edendamiseks. Eestis tegutseb 2005. aastast Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum, mille missioon on innustada ja toetada vastutustundlikku ettevõtlust Eesti ühiskonnas.

• ÜRO globaalne kokkulepe (UN Global Compact) sisaldab kümmet põhimõtet, mida ettevõtted võiksid järgida töölis- ja inimõiguste, korruptsioonivastase võitluse ja keskkonna küsimustes. 
• OECD juhised rahvusvahelistele ettevõtetele (OECD Guidelines for Multinational Enterprises) koosnevad valitsuste soovitustest vastutustundlikuks äritegevuseks, hõlmates teemasid alates suhetest töötajatega ning lõpetades konkurentsiga.
• ILO kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta (ILO Tripartite Declaration of Principles Concerning Multinational Enterprises and Social Policy) on valitsuste, ametiühingute ja ettevõtete liitude kokkulepe, mis sisaldab nõudeid korporatsioonide tööliste kohtlemiseks.
• Ühiskondliku vastutuse ISO 26000:2010 näidisstandard (ISO 26000:2010 Guidance for Social Responsibility) pakub ettevõtetele ja organisatsioonidele abi ja juhiseid kestlikkusse arengusse panustamiseks.
• Eetilise kauplemise algatus (Ethical Trading Initiative) on ettevõtete, ametiühingute ja kodanikuühenduste koostöö tööliste õiguste kaitse edendamisel globaalsetes tarneahelates, eelkõige parandamaks vaeste ja haavatavate tööliste olukorda rõivatööstuses.
• Kaevandustööstuse läbipaistvuse algatus (Extractive Industry Transparency Initiative) koondab valitsusi, ettevõtteid ja kodanikuühendusi, et parandada nafta, gaasi ja teiste maavarade kaevandamisest saadavate tulude kasutamise läbipaistvust.

Õiglane kaubandus (ingl fair trade, kaubamärgina kokkukirjutatult Fairtrade) on 1960. aastatel tagasihoidlikult alustanud liikumine, mis on nüüdseks kujunenud rahvusvaheliseks kokkuleppeks ja sertifitseerimissüsteemiks. See seisab Aafrika, Aasia ning Kesk- ja Lõuna-Ameerika talunike ja tööliste heaolu eest. Fairtrade ei ole turuvastane liikumine, vaid pigem tõdemus, et turg on valmis sotsiaalse õigluse eest lisaks maksma, tagamaks tootjatele õiglase hinna muidu nii ebaõiglasel turul. Saadud lisatulu (Fairtrade Premium) aitab tootjatel arendada oma kogukondi, võimaldada neile majanduslikku sõltumatust ja parandada elutingimusi. Süsteem toetab ja julgustab keskkonda säästvat tootmist, propageerides mahepõllundust.

Õiglase kaubanduse raames kaubeldakse selliste toodetega, mida toodetakse arengumaades ja mille tootmisprotsessile on loodud rahvusvahelised standardid. Selles süsteemis müümiseks peavad tootjad saama sertifikaadi ning sissevedajatel ja müüjatel peab olema vastav müügilitsents. Ühtsed sertifitseerimise kriteeriumid määrab FLO (Fairtrade Labelling Organizations International). Tooraine peab olema kasvatatud ja saak koristatud vastavuses FLO standarditega. Selleks et tagada märgistatud toodete terviklikkus, tootmis- ja töötingimused ning õiglase kaubanduse lisatulu kasutamine, kontrollitakse kogu toote tarneahelat. Fairtrade’i süsteemis osaleb üle 1,5 miljoni tootja ning tooteid müüakse enam kui 70 riigis. Eestis on müügil õiglase kaubanduse kohv, tee, suhkur, kakao, šokolaad, maiustused, puuviljad, vein, vürtsid, lilled, puuvilla- ja kosmeetikatooted.

• Arengumaade väiketalunikud saavad oma toote eest väärilist tasu, mis katab tootmiskulud ja võimaldab kestvat arengut.
• Istanduste ja tootmisühistute töölised saavad korralikku palka ja töötavad inimlikes tingimustes.
• Tootmisprotsessis on keelatud orja- ja lapstööjõu kasutamine.
• Õiglase kaubanduse lisatulu kasutatakse kogukonna sotsiaalseks arenguks.
• Tootmisel lähtutakse keskkonnasäästlikest põhimõtetest.

Õiglase kaubanduse süsteem on pälvinud ka kriitikat. Näiteks 2006. aasta The Economisti artiklis märgitakse, et Fairtrade saadab tootjatele valesid hinnasignaale, sest lisatasusid (Fairtrade Premium) makstes antakse teistele tootjatele turule sisenemiseks eelis ja tekib ülepakkumise oht, mis omakorda alandab hinda ja teeb Fairtrade’iga mitteliitunud tootjate olukorra veelgi raskemaks. Samuti kritiseeriti mudelit, mille järgi peavad väiketootjad sertifikaadi saamiseks koonduma kooperatiividesse, kes otsustavad hiljem ka lisaraha jagamise, üksikud istandused või perefirmad sertifikaati ei saa. Adam Smithi Instituudi 2008. aastal koostatud raport heidab Fairtrade’ile ette, et aidatakse liiga väikest hulka talunikke, jättes enamiku halvemasse olukorda; eelistatakse tootjaid paremal järjel olevatest maadest (nt Mehhikost), selle asemel et aidata vaeseid Aafrika riike ning suurem osa rahast, mida tarbijad Fairtrade’i toote eest lisaks maksavad, läheb poekettide kasumisse, mitte tootjale.

Kuigi Fairtrade’i kõrvalmõjude üle võib diskuteerida ning neid peaks analüüsima, võib kindlasti kirjutada selle liikumise ja organisatsiooni teeneks ebaõiglaste toormehindade ja tootjate olukorra küsimuse tõstatamise. Fairtrade on näidanud, et ühistutel ja väiketalunikel põhinev tootmine on võimalik integreerida globaalsetesse tarneahelatesse nii, et sellest saaksid kasu ka kohalikud kogukonnad.