Luku 6.3 (Maakaitse käsiraamat)

Varitsused

Varitsus (ambush) on üllatusrünnak varjatud positsioonilt liikuva või ajutiselt peatunud vastase vastu eesmärgiga kiirelt hävitada vastase elavjõudu, tehnikat ja varusid; võtta vange, vabastada isikuid või hõivata vastase varusid.

Varitsus

Väikeüksused korraldavad peamiselt nelja liiki plaanitud varitsusi:

  1. lähivaritsus,
  2. tulevaritsus,
  3. miinivaritsus,
  4. kombineeritud varitsus.

Lähivaritsuses on patrulli ja sihtmärgi vahemaa väga väike (20–50 m), et saavutada maksimaalset tuletihedust sihtmärgi pihta. Tule-, miini- ja kombineeritud varitsustes on vahemaa reeglina 50–300 m, tulevaritsus tankitõrjerakettidega kuni 2000 m.

Varitsuste jaotamisest lähemalt

Varitsusi saab jaotada veel plaanitud või kiirvaritsuseks; hävitavaks või häirivaks varitsuseks; punkti-, piirkonna- ja julgestusvaritsuseks; joonvaritsuseks, L-kujuliseks või erikujuliseks varitsuseks. Pealik valib sobivad liigid ja meetodid ning nende kombinatsiooni vastavalt ülesandele, maastiku võimalustele ning oma üksuse võimetele ja kogemustele.

Planeeritud varitsus on põhjalikult ettevalmistatud ülesanne tavaliselt teadaoleva või eeldatud sihtmärgi hävitamiseks.

Kiirvaritsust teostakse käigult kas võimaluse tekkimisel või jälitava vastase patrulli hävitamiseks. Kiirvaritsusse rühmitumine peab olema harjutatud kontaktidrilli tasemele (vt peatükki 4.4. „Kiirvaritsuse korraldamine“).

Hävitav varitsus hõlmab kogu varitsetava vastase hävitamist või vangistamist koos hävitusala läbiotsimisega. Eeldus on, et varitsetav vastane on vähemuses varitsust teostava üksuse suhtes. Vaid lähivaritsus on tavaliselt hävitav.

Häiriv varitsus sooritatakse tavaliselt tugevama vastase üksuse vastu, kui hävinguala läbi otsima minnes oleks risk oma võitlejate eludele liiga suur. Varitsus lõpeb positsioonidelt eemaldumisega pärast tuletegevuse lõppu. Tule-, miini- ja kombineeritud varitsused on tavaliselt häirivad.

NB! Kui häiriva varitsuse korral on vastase suurus algsest hinnangust väiksem või tulelöök on osutunud plaanitust edukamaks, võib üksus üle minna hävitava varitsuse tegevusega. Sama ka vastupidi – kui plaanitud hävitava varitsuse hävitusalas on rohkem vastast kui eeldati, ei ole mõistlik sinna rünnata, vaid tuleks eemalduda. Otsuse teebvaritsuse pealik vastavalt olukorrale ja sisetundele.

Punktivaritsus on ühe üksuse ülesanne ühes kindlas maastikukohas.

Piirkonnavaritsus on ühe ülesande raames mitme allüksuse varitsused erinevates maastikukohtades tavaliselt sama sihtmärgi vastu, kui ei ole teada, millise teekonna sihtmärk täpselt valib.Julgestusvaritsus on punktivaritsus, mille eesmärk on julgestada teist lahinguülesannet lähedaloleval objektil (nt reid) eesmärgiga takistada vastase tugevduste appijõudmist, kuid samas ka hävitada objektilt põgenev vastane.

Pikaajaline varitsus tehakse siis, kui on alust eeldada, et vastase alast läbiliikumine võib toimuda mitme tunni või isegi mitme päeva jooksul. Sellises olukorras tuleb tagada varitsuskoha taha puhkeala ja varitsevaid meeskondi või jagusid positsioonidel regulaarselt vahetada.

Varitsuse planeerimise võtmekohad

  1. Kogu hävitusala katmise võimalikkus, soovitatavalt risttulega.
  2. Looduslike (järsakud, soo jm) ja rajatavate takistuste (kaitselaengud, suundmiinid, traattõkked) kasutamine vastase hävitusalas hoidmiseks kogu varitsuse vältel.
  3. Allüksuse maskeerimine, et mitte kaotada üllatusmomenti.
  4. Allüksuse kaitsmine vastase rünnakute eest, kasutades looduslikke takistusi, miine, traati jm vahendeid.
  5. Sõidukite varitsuse korral nende peatamine või aeglustamine hävitusalas.
  6. Kõigi varitsusgruppide (vt peatükki 6.2.2. „Patrullide grupeeringud“) tegevuste ajastamine, et hoida initsiatiivi varitsuse lõpuni.
  7. Julgestusgrupi kasutamine hävitusala isoleerimiseks, et vältida vastase tugevduste saabumist ja hävitusalas oleva vastase põgenemist.
  8. Sööst hävitusalasse surnute ja haavatute läbiotsimiseks ning luureandmete kogumiseks nii, et rünnakugrupp ei satuks omaenda kaitsvatele takistustele ja lõksudele.
  9. Minimaalse aja kulutamine hävitusalas luureandmete ja vajaliku varustuse kogumiseks, et mitte sattuda kontakti vastase võimalike tugevdusjõududega.
  10. Kiirvaritsuspositsioonide planeerimine jälitajate vastu VKPst eemaldumisel.
  11. Rühma pikaajalise varitsuse korral jagude vahetamine varitsuspositsioonidel ja puhkuse võimaldamine VKPs, et vältida üleväsimust.
  12. Kaugete tulevaritsuste tuletegevuse kestvus, võttes arvesse, et vastase eesmärk on saavutada kaudtulelöök vaenulikule positsioonile 3 minuti jooksul asukoha määramisest.

NB! 

Hävitusala läbiv tee peab enne plaanitava vastase saabumist olema takistustest vaba, et vastased, keda ei plaanita rünnata, aga ka tsiviilisikud saaksid liikuda läbi hävitusala, ilma et keegi neist avastaks valmisolekus varitsust.

Varitsuse grupeering (jagu, rühm, kompanii) koosneb järgmistest allüksustest:

  1. Rünnakugrupp (RG) – põhipingutusüksus – hävitab vastase lähikontaktis, vallutab ja julgestab sihtmärgiala. Peab sisaldama piisaval arvul võitlejaid, et tagada kogu hävitusala katmine. Sisaldab otsimis- ja sõjavangide meeskonda, esma-abimeeskonda ja lõhkamismeeskonda.
  2. Tuletoetusgrupp (TTG) – reeglina kuulipilduripaar(id) ja/või granaadiheitur(id), kes paigutatakse asukohta, kus neil on hea laskesektor hävitusalasse.
  3. Julgestusgrupid (JG) – tagavad külg- ja tagajulgestuse eelnimetatud gruppidele.
  4. Juhtkonnagrupp (JUG) – algatab varitsuse, kontrollib varitsuse kulgu, tagab gruppide omavahelise koostöö ja juhib kõigi gruppide korrapärast lahkumist objektilt.

Lähivaritsus

Lähivaritsuse asukoha nõuded

Lähivaritsus on kõige riskantsem varitsuse liik vähese vahemaa tõttu rünnatava vastasega. Peamised ohud on:

  1. Vastane märkab varitsust enne varitsuse algatamist (vähene maskeering, liikumine positsioonil, termokaamerad jms), mis rikub üllatusmomendi ja annab vastasele võimaluse haarata initsiatiiv.
  2. Vastane võib igal ajal rakendada kontaktidrilli ja murda läbi meie varitsuse rivistusse.

Seetõttu on tähtis, et varitsus oleks üles seatud sellisesse maastikukohta, mis ei annaks vastasele kerget võimalust varjumiseks, põgenemiseks ega meie positsiooni ründamiseks. Mida raskem on tal hävitusalast välja liikuda, seda kindlamalt saab ta hävitatud enne rünnakugrupi liikumist hävitusalasse.

Samas on lähivaritsus ainuke varitsuse liik, mis võimaldab vastase täielikult hävitada või vangistada ning hõivata vastase materjali ja varusid.

Lähivaritsuse maastikukoht peab vastama järgmistele nõuetele:

  1. pakkuma varitsevale allüksusele korralikku varjatust hävitusalast vaadates;
  2. asuma hävitusalaga samal tasapinnal või sellest kõrgemal;
  3. plaanitud hävitusala peab olema võimalik kogu ulatuses tulega katta;
  4. hävitusala vastaskülg ei tohi pakkuda vastasele võimalust varjumiseks;
  5. oma eemaldumisteed peavad võimaldama varjatud lähenemist positsioonidele ja sealt eemaldumist.
Joonvaritsus (jagu)
Joonvaritsus (rühm)
L-kujuline varitsus (jagu)
V-kujuline varitsus (rühm)
Paralleelvaritsus (rühm)

Lähivaritsuse peamised rivistused

Joonvaritsus. Üksus paikneb ühel joonel, rünnakugrupp paralleelselt teega, tuletoetusgrupp võimalusel nurga all nii, et hävitusalas moodustuks risttuli. Seda rivistust võib kasutada sirgel teelõigul. Eeliseks on ülesseadmise vähim ajakulu ning parim kontroll varitsuse algatamiseks ja gruppide tegevuste juhtimiseks. Nõrgaks küljeks on vähene risttuli hävitusalas. See on kiireim, kuid ka eelistatuim rivistus just vähemkogenud allüksuse puhul.

NB! TTG kuulipildujal tuleb kasutada rünnakugrupipoolset sektoripiirajat, et vältida tule suunamist omade peale.

L–kujuline varitsus. Grupid paiknevad üksteise suhtes L-tähe kujuliselt. Seda rivistust kasutatakse kurviga teedel. Annab parima risttule kasutamise võimaluse, mistõttu on tõhusam kui joonvaritsuse rivistus. Samas nõuab sellise varitsuse ülesseadmine rohkem aega ja gruppidel võib puududa silmside, mis muudab omavahelise tegutsemise keerulisemaks. Soovitatav kasutada kogenud allüksuste puhul.

Varitsusi saab üles seada mitme eri kujuga, sõltuvalt sihtmärgist, maastikust, varitsuse kestusest, üksuse suurusest, kogemustest jne. Erikujulisi varitsusi saab paremini teha rühma ja kompaniiga.

V-kujuline varitsus. Siin on kaks jagu suunatud ühele hävitusalale üksteise suhtes ohutu nurga all, kolmas jagu aga jagatud julgestusmeeskondadeks. Selgelt on eristatud üks jagu kui rünnakugrupp, kes teostab rünnaku ja läbiotsimise hävitusalas pärast vastase hävitamist. Eesmine julgestus võib asuda omade tulesektoris ja peab seetõttu olema hästi kaitstud omade otsetule eest, näiteks künka taga.

NB! Suundmiinid ja kaitselaengud tuleb hävitusalas asetada nurga all, et ei oleks ohtu oma naaberallüksusele!

Paralleelvaritsus. Sellises varitsuses paiknevad jaod vastastikku kõrgematel tasapindadel kui hävitusala, nii et lastes vastast all orus, ei ole ohtu vastaskünkal. Lisaks on tuletoetuselemendil võimalik kasutada ära teekurvi raskemate relvade tuleks piki teed. Nii luuakse hävitusalasse kolmesuunaline risttuli, mis ei jäta vastasele varjumiseks praktiliselt mingeid võimalusi.

NB! Miinide lõhkamise hetkel peavad kõik olema varjunud, et mitte saada vastaskülje miinide tabamusi.

Plaanitud lähivaritsuse korraldamine

Patrullipealik peab varitsuse planeerimisel ja täideviimisel silmas pidama alljärgnevat tegevuste järjekorda.

  1. VKP hõivamine (vt peatükki 3.5.5. „Viimane kogunemispunkt“) ca 100–200 m plaanitud lähtepunktist. Varitsuskoha rekkegrupp koguneb VKP keskele ja valmistab end rekkeks ette. Pealik annab korraldused ootamatusteks (KOP5) patrullivanemale, kes jääb VKP eest vastutavaks.
    Rekkegruppi kuuluvad patrullipealik, rünnakugrupi pealik, julgestusgrupp, kuulipilduri abi ja võitleja rünnakugrupist.
  2. Rekkegrupp lahkub varitsuskoha rekkele, selle käigus määrab pealik järjekorras: varitsuse lähtepunkti, rünnakugrupi positsiooni, tuletoetusgrupi positsiooni ja kummagi külje julgestuspositsioonid.
  3. Rekkegrupp liigub planeeritud lähtepunktini (LP) ja teeb julgestuspeatuse (PKVH).
    NB! Lähtepunkt on kindel ja äratuntav maastikukoht, mille läbivad kõik võitlejad, liikudes positsioonidele ja sealt pärast varitsust tagasi VKPsse.
  4. Kui lähtepunkt on sobiv, siis liiguvad patrullipealik, rünnakugrupi pealik, rünnakugrupi võitleja ja kuulipilduri abi positsioonide rekkele. Patrullipealik annab KOP5 lähtepunkti jäävale julgestusgrupile.
  5. Esimesena liigub rekkegrupp planeeritud rünnakupositsioonile. Kui see on sobiv, paigutab patrullipealik sellele võitleja rünnakugrupist ja annab talle KOP5. Võitleja ülesanne on valvata positsiooni ja võtta vastu hiljem saabuv rünnakugrupp.
  6. Järgmiseks liigub allesjäänud rekkegrupp plaanitud tuletoetuspositsioonile. Selle sobivuse korral paigutab patrullipealik sinna kuulipilduri abi, annab talle toetusrelva(de) laskesektori piirid ja KOP5. Võitleja ülesanne on valvata positsiooni ja võtta vastu hiljem saabuv kuulipildur (jagu) või tuletoetusgrupp (rühm).
    NB! Varitsuskoha reke liigub positsioonilt positsioonile tiivikutehnikat kasutades, et vältida avastamist teelt. Ära liigu teega paralleelselt. Positsioonide vahel liikudes liigub grupp silmsidesse lähtepunkti julgestajatega (pöidlad püsti, kui kõik on korras).
  7. Patrullipealik ja rünnakugrupi pealik liiguvad lähtepunkti julgestusgrupi juurde (äratundmissignaalid) ja kumbki viib julgestajad välja plaanitud positsioonidele – üks vasakule, teine paremale varitsuspositsioonist. Olles veendunud, et julgestuspositsioonid on sobivad, annavad nad julgestajatele KOP5 ja liiguvad tagasi lähtepunkti.
  8. Lähtepunktist liiguvad pealikud koos tagasi VKPsse.
  9. Lähenedes VKP-le, vahetavad patrullipealik ja VKP julgestus äratundmissignaale. VKPsse saabumise ajaks on üksus lõpetanud ettevalmistused, paigutanud seljakotid ja valmis liikuma patrullipealiku juhtimisel oma positsioonidele järjekorras: patrullipealik, kuulipildur (jagu) või tuletoetusgrupp (rühm) ja rünnakugrupp. 
    NB! Rühma VKPsse jäetakse alati vähemalt üks julgestuspaar. Jao VKP puhul kaalub patrulliülem, millised on riskid VKP valveta jätmise korral. Kui patrullis on köha või nohuga võitlejaid, kelle puhul on risk, et nad võivad varitsuse paljastada, siis tuleb nemad määrata VKP julgestusse.
  10. Patrullipealik juhib jao lähtepunkti, kus tehakse julgestuspeatus (PVKH). Edasi liigub patrullipealik koos kuulipilduri või tuletoetusgrupiga silmside kaugusele tuletoetuspositsiooni julgestajast – äratundmissignaal ja pöidlad püsti, kui olukord on korras.
  11. Patrullipealik viib kuulipilduri või tuletoetusgrupi positsioonile. 
    ​NB! Patrullipealik paigutab isiklikult kuulipilduri või grupi positsioonile, määrab täpse laskesektori, heites selleks ise kuulipilduja(te) taha. Eriti hoolikalt määrab pealik kuulipilduja laskesektori piiri, mis jääb rünnakugrupi ette. Kuulipildur seab piirangud paika kas kuulipilduja statiivil või paigaldab sektorivaia, millest üle ei saa relva suunata rünnakugrupi positsiooni suunas. Piirangu seadmine on oluline ohutustegur, et igal juhul vältida juhuslikku tuld oma rünnakugrupi peale. Kuulipilduripaar või tuletoetusgrupp maskeerib ennast kohaliku loodusliku materjaliga.
  12. Pealik naaseb lähtepunkti (äratundmissignaalid) ja võtab kaasa rünnakugrupi. Patrullipealik koos rünnakugrupi pealikuga viivad rünnakugrupi neile määratud positsiooni taha ahelikku, kust rünnakugrupi liikmed liiguvad hiilides ja roomates oma positsioonidele, et vähendada teelt vaatluse riski.
  13. Kui rünnakugrupp on oma positsiooni hõivanud, paigaldavad määratud võitlejad grupi ette kaitselaengu(d) või muud lõhkekehad. Laengu(te) initsiaator viiakse patrullipealiku tulevasele positsioonile (reeglina toetusgrupi ja rünnakugrupi vahel, kust pealikul on parim kontroll kogu varitsuse üle).
  14. Kõik võitlejad täiendavad oma maskeeringut kohaliku loodusliku materjaliga, et vastasel poleks võimalik neid avastada. Kui maskeering on lõpetatud, siis võtavad võitlejad maha relvade kaitseriivid ja jäävad liikumatult ootama. Kaitseriivi asendi muutmise heli võib reeta üksuse asukoha, kui sellega viivitada kuni vastase ilmumiseni hävitusalasse.
  15. Patrullipealik inspekteerib võitlejaid, kohendab nende laskesektorit ja maskeeringut, kui tarvis.
  16. Patrullipealik hõivab koos oma lahingupaarilisega (sidemees või täpsuslaskur) positsiooni, kust tal on parim ülevaade hävitusalale ja ühtlasi parim kontroll tuletoetus- ja rünnakugruppide üle. Pealik määrab hävitusalas orientiiri – kui vastane jõuab selleni, algatab pealik varitsuse.
  17. Kõik võitlejad ootavad kannatlikult ja on vastase hävitusalasse ilmudes lahinguvalmis. Igasugused kõrvalised tegevused on keelatud, et mitte paljastada varitsust lähenevale vastasele. Varitsuses peab olema täielik valgus- ja helidistsipliin.
    NB! Kui on võimalik ja ohutu, siis annavad julgestajad patrullipealikule eelhoiatuse vastase lähenemisest ja tema suurusest. Seda saab teha kokkulepitud koodidega raadio teel või, kui võimalik, siis tõmbetraadiga.
  18. Planeeritud sihtmärgi ilmudes hävitusalasse ja määratud orientiirini lõhkab patrullipealik kaitselaengu või suundmiini.
  19. Plahvatus on nii tuletoetus- kui rünnakugrupile vastase pihta tuletegevuse alustamise signaaliks hävitusalas. Sidemees alustab aja lugemist.
    NB! Kui üksusel kaitselaengut ei ole või kui paigaldatud laeng ei plahvata, siis algatab varitsuse kuulipildur. Selleks jälgi​b ta patrullipealikut signaali saamiseks. 
    ​Varitsus päästab valla müra, mida on kuulda kilomeetrite kaugusele. See kutsub tõenäoliselt kohale vastase lisajõudusid, kellega üksus ei taha kontakti astuda. Seepärast on keskmine aeg varitsuse tuletegevuse alustamisest kuni üksuse alalt lahkumiseni kuni 10 minutit. Seda aega sidemees minutite kaupa valjult loebki, tuletades kõigile meelde kiiret ajagraafikut.
    ​Varitsuse algatamisest kuni üksuse väljaliikumiseni tuleb kasutada häält käskluste ja ettekannete tegemiseks.
  20. Varitsuse algatamisest ca 20–30 sekundi jooksul teevad tuletoetus- ja rünnakugrupp täpset kiirtuld hävitusalasse (üks salvetäis), misjärel annab pealik käsu „TULI SEIS! VAATA JA LASE“ (kõik dubleerivad). Vahetatakse salved. Seejärel vaadeldakse ja kuulatakse hävitusala u 10 sekundit, et leida märke elutegevusest. Kui hävitusalas on liikumist või muid märke võitlusvõimelisest vastasest, siis võib igaüks uuesti tule avada. Seepeale avavad kõik uuesti tule veel ca 10 sekundiks. Seejärel vahetatakse jälle salved, vaadeldakse ja kuulatakse uuesti. Pealik hindab olukorda ja vajadusel käsib korrata. 
    ​NB! Võitlejad peavad olema valmis hävitusala tulega katma ka piiratud nähtavuse korral (pimedas või võsast). Heaks vahendiks koondtule suuna kättenäitamisel on patrullipealiku poolt hävitusalasse lastud trasseerivad kuulid ja valgustusraketid.
  21. Kui pealik hindab, et tuletegevuse toime hävitusalas on olnud piisav, annab ta rünnakugrupile käsu sooritada sööst läbi hävitusala.
  22. Rünnakugrupp liigub tuli-ja-liikumine-tehnikat kasutades läbi hävitusala, lastes kontrollitud paarislasud võimalikku ohtu kujutavate vastaste pihta, kes tulevad nende vaatevälja, samuti eemaldavad liikumise pealt vastase relvad nende käeulatusest. Jõudes plaanitud edasiliikumispiirini, grupp peatub ja teeb kohe reorg’i.
    ​NB! Liikumise erisusi, kui hävitusalas on autod või soomukid, vt peatükist 5.5.3. „Sõidukite läbiotsimine“.
  23. Rünnakugrupp peatub edasiliikumispiiril, julgestab oma liikumissuuna ja kummagi poole teed; vähemalt üks võitleja jälgib tagasi hävitusalasse, et mõni haavatud või surnut teesklev vastane meeskonda ei üllataks.
  24. Patrullipealik käsib otsimismeeskonnal tegevusse asuda. Otsimismeeskond alustab vastase läbiotsimist hävitusalas, liikudes süsteemselt ühest suunast teise (soovitatavalt toetuspositsioonipoolsest servast alustades, et vältida tule avamise korral ohtu omade suunas). Enne iga langenud vastase läbiotsimist kontrollib meeskond, kas vastane on elus või surnud ja ega lamava keha all ei ole valmisolekus granaati (vt peatükki 5.5.2. „Vastase langenute läbiotsimine“).
    NB! Vastavalt olukorrale võib pealik valida ka tehnika, kus rünnakugrupp teostab langenud vastase elumärkide kiire kontrolli juba läbi objekti liikudes.
  25. Toetusgrupp vahetab positsiooni, suunates kuulipilduja(d) teele hävitusalast eemale, et pakkuda üksusele lisakaitset juhul, kui vastase tugevdused peaksid sellest suunast nähtavale ilmuma.
  26. Otsijad korjavad vastaselt kõik infokandjad (kaardid, elektroonikaseadmed, raadiod) ja varustuse (relvad, rakmed jms) ning toovad need patrullipealiku juurde, kes otsustab, mis neist on vajalik ja oluline. Sidemees kirjutab toodud asjad üles ja sorteerib pealiku juhendamisel eraldi hunnikutesse: mis võetakse kaasa ja mis jäävad hävitamiseks.
    NB! Kui hävitusalas on ellujäänud vastaseid, kes ei osuta relvastatud vastupanu, siis tuleb neid kohelda sõjavangidena. Otsijad seovad nende käed ja silmad ning koguvad nad pealiku määratud kohta valve alla. Kui nende hulgas on haavatuid, siis tuleb neile anda esmaabi. Sõjavangid, keda kaasa ei võeta, kogutakse ja jäetakse pärast tee äärde piisavalt kaugele hävitamisele kuuluvast varustusest, et selle hävitamine ei põhjustaks neile täiendavaid vigastusi. Külmal ajal tuleb tagada neile soe kate. Vastase haavatuid ja sõjavange tuleb valvata kuni varitsuse eemaldumiseni.
  27. Kui otsijad on lõpetanud, kannavad nad sellest ette patrullipealikule, kes käsib neil kaasa pakkida kõige olulisemad vastaselt korjatud asjad. Seejärel liiguvad nad tagasi oma grupi juurde.
  28. Järgmisena asub vajadusel tegevusse esmaabi- ja evakuatsioonimeeskond, kes osutab esmaabi oluliselt viga saanud võitlejatele ja kannab nad varitsuse lähtepunkti. Kui haavatuid ei ole, siis jääb see samm vahele.
  29. Järgmiseks kutsub patrullipealik enda juurde lõhkaja(d). Pealik näitab kogutud vastase varustuse hunnikule, mis kuulub hävitamisele, ja lõhkaja valmistab ette hävituslaengu (paigalda laeng peale, et plahvatus asju lihtsalt laiali ei loobiks. Kui laengut pole, siis eemalda või riku olulised osad, et vastane ei saaks relva või seadet kasutada). Kui lõhkaja on süütamiseks valmis, annab ta sellest patrullipealikule teada.
  30. Patrullipealik algatab alalt taandumise ja see toimub vastupidises järjekorras positsioonide hõivamisega – esimesena RG, siis TTG ja viimasena JG. Seda on mõistlik teha kokkulepitud koodsõnadega, näiteks roheline-kollane-punane. Esimene käsklus (ROHELINE!) on märguandeks rünnakugrupile, mille võitlejad liiguvad patrullipealiku juurest läbi ja haaravad käigult kaasa kõik vastase materjalid, mis on kogutud kaasavõtmiseks. Grupp liigub patrullipealiku juurest lähtepunkti. Lähtepunktis jääb rünnakugrupi pealik paigale kõigi võitlejate väljalugejaks varitsusest. Ülejäänud grupi liikmed liiguvad VKPsse, kinnitavad oma varustuse ja kindlustavad ringkaitse ülejäänud üksuse saabumiseni.
  31. Pärast rünnakugrupi lahkumist annab patrullipealik tuletoetusgrupile käskluse taanduda (KOLLANE!). TTG liigub läbi lähtepunkti VKPsse ja valmistub väljaliikumiseks.
  32. Kohe, kui tuletoetusgrupp on lahkunud, annab patrullipealik eemaldumiskäsu julgestusgrupile (PUNANE!).
  33. See käsklus on ka lõhkajale märguandeks, et süüdata laeng vastase mahajääva materjali juures (viitaeg min 1 minut) ja lahkuda läbi lähtepunkti VKPsse.
  34. Koos lõhkamismeeskonnaga liiguvad ära ka patrullipealik ja sidemees/täpsuslaskur. Lähtepunktis teeb rünnakugrupi pealik patrullipealikule ettekande, et kõik võitlejad on alast väljas.
  35. Jõudes VKPsse, kinnitatakse varustus (lahingupaarilistest üks korraga, teine julgestab); patrullipealik teeb ülesande täitmisest ettekande kõrgemale (kui kästud) ja üksus liigub välja oma tavapärases liikumisrivistuses järgmise planeeritud KPni (vähemalt 1 km varitsuskohast eemal). VKPs ei tohiks allüksus viibida kauem kui 5 minutit pärast viimaste võitlejate saabumist. 
    NB! Rühma varitsuse korral annab patrullipealik jaopealikele kiire tagasiside varitsuses saavutatu ja peamiste kogutud luureandmete kohta. Samal ajal annavad meedikud abi haavatutele ja valmistavad nad kandmiseks ette. Patrullivanem jaotab vastaselt võetud varud jagude vahel ja kontrollib, et kogu VKP ala jääks puhtaks. Rühma VKPst liiguvad jaod välja eri suundades oma plaanitud julgestuspeatustesse.
  36. KPs tehakse julgestuspeatus, mille käigus annab jaopealik meeskonnapealikele kiire tagasiside koos olulisema infoga varitsuses saavutatu ja kogutud luureandmete kohta, kes omakorda annavad selle edasi kõigile oma võitlejatele.
  37. Pärast peatust ja info jagamist jätkab allüksus liikumist kas uuele ülesandele või plaanitud paiknemisalasse vastavalt edasisele plaanile või juhistele kõrgemalt.
    ​NB! Kui vastane avastab varitsuse enne selle algatamist, rünnatud vastane on ülekaalukam või pooleli oleva varitsuse ajal läheneb vastase tugevdusüksus, siis katkestab patrullipealik varitsuse ja algatab eemaldumisdrilli. Üksus eemaldub VKPsse, kust haaratakse käigult kiireks eemaldumiseks valmis pandud seljakotid ja liigutakse planeeritud KPsse kohe, kui kõik võitlejad on kohal ja valmis liikumiseks.
    ​Kui VKPsse oli jäetud julgestusmeeskond, siis vajadusel aitavad nad naasvatel võitlejatel VKPd leida, andes kokkulepitud märguandeid.

Tulevaritsus

Tulevaritsus järgib sama planeerimisprotsessi ja on samasuguse ülesehitusega kui lähivaritsus. Erinevuseks on see, et tulevaritsus teostatakse kaugemalt distantsilt (kuulipildujate ja käsitulirelvade kasutamisel 50–300 m; tankitõrjerakettide kasutamisel kuni 2000 m) ja see on tavaliselt mõeldud suurema vastase üksuse häirimiseks ja kulutamiseks olukorras, kus miine pole kasutada, nende paigutamine teele piisavalt lähedale on võimatu või selleks puudub aeg.

Tulevaritsusest lähemalt
  1. Julgestajaid ei saadeta tee lähedusse, vaid nad julgestavad varitsuspositsiooni tiibasid vastase võimaliku lähenemise eest.
  2. Tulevaritsusega püütakse vastase elavjõudu ja tehnikat hävitada, kuid selle varitsuse eesmärk on rohkem lüüa vastase moraali ja anda neile sõnum, et mitte kuskil ei ole turvaline. Tulevaritsus ei pruugi oluliselt vastase liikumishoogu peatada, vaid sunnib neid hävitusalast välja kiirustama.
  3. Varitsev allüksus peab arvestama, et varitsetud vastane kannab kontaktist koheselt ette ja varitsuspiirkonda on peagi oodata vastase kaudtuld, koptereid või droone ja otsimismeeskondi. Seega peab varitsuse korraldanud allüksus kiiresti alalt väljuma ja soovitatavalt mitte ettearvatavas suunas. Vastane seab eesmärgiks saada kaudtuli sihtmärgile 3 minuti jooksul sihtmärgi määramisest. Kui patrull ei saa varitsetava vastase sidet segada, siis võib arvestada, et 3 minutit pärast tule avamist ja meie positsiooni märgistamist vastase poolt on see positsioon 300 m raadiuses tappev tabamusala.
  4. Tulevaritsust teeb ühes varitsuspaigas kas meeskond või jagu, harva rühm, sest rühmal on keeruline hiljem otsijate eest hajuda ja varjuda. Rühm ja suurem üksus teeb tulevaritsusi alavaritsustena (mitu varitsuskohta samal vastutusalal samas ajaraamis).
  5. Varitsuses tulirelvadega on reeglina aega vaid üheks löögiks, sest vahemaa varitsuse ja vastase vahel on suhteliselt väike. „Lase ja unusta“ tankitõrjerakettidega tuleb ära kasutada pikema vahemaa eeliseid ja see võib anda võimaluse sooritada veel teinegi lask seni tabamata sihtmärkide pihta vahetuspositsioonilt. Siiski tuleb hoida meeskondade vahelised vahemaad piisavalt suured, et mitte anda seni tabamata vastasele võimalust koondtuleks varitsuspositsiooni pihta.
  6. Kaugemas varitsuses tankitõrjerakettidega ei ole ka tarvis eraldi välja panna tiibade julgestust, vaid taga- ja külgjulgestuse korraldab meeskonnas üks lahingupaarilistest.
Tulevaritsus käsitulirelvadega
Tulevaritsus tankitõrjerakettidega ühel joonel
Tulevaritsus tankitõrjerakettidega paralleelselt

NB! 

Tankitõrjerakettidega varitsuse korral on mõistlik lasta positsioonide kaupa kordamööda, et mitte kulutada rakette juba sihitud ja lastud masinatele (ületapmine). Et olla vastasele ettearvamatu, võib plaanida laskmise järjekorra läbisegi, näiteks rünnakugrupid 1-3-5-2-4. Selline ründamine annab piisavalt aega ka laskmata või tabamata sihtmärkide tuvastamiseks samas hävitusalas.

Miinivaritsus

Miinivaritsus on samuti kaugema vahemaa varitsus (alates 50 m kuni kauguseni, kuhu ulatuvad miinikaablid või muud initsieerimisvahendid), kuid selles ei kasutata tulirelvi, vaid üksnes miine või muid lõhkekehi. Miinivaritsus nõuab tunduvalt rohkem ettevalmistusaega kui tulevaritsus, kuid tekitab vastasele ka sellevõrra rohkem kahju. Kuna varitsuse jooksul varitsev allüksus tavaliselt rünnakut hävitusalasse ei soorita, liigitub miinivaritsus häirivaks, mitte hävitavaks varitsuseks. Õigesti paigaldatud lõhkekehad (nii masinate kui ka jalaväe vastu kombineerituna), mis on lõhatud õigete sihtmärkide pihta, tekitavad vastase üksuses seisaku ja sunnivad neid alustama päästeoperatsiooni.

Miinivaritsusest lähemalt
  1. Miinivaritsuse ülespanekul peavad miinide paigaldajad liikuma hävitusala lähedusse. Miinide paigaldamise ajal tuleb neid julgestada samamoodi nagu lähivaritsust – kummalgi pool ohtlikku suunda julgestajad, kes kontrollivad lähenemisteid ja saavad miinide paigaldajatele varjumiseks märku anda, kui midagi kahtlast läheneb. Miinid ja kaablid tuleb hoolikalt maskeerida, et neid ei avastataks tee pealt. Talvel tuleb oma jälgede varjamisega eriti ettevaatlik olla.
  2. Eduka miinivaritsuse võti on lõhkekehade lõhkamine õigel ajahetkel ja õiges järjestuses. Selleks peab lõhkajatel olema hea vaade hävitusalasse ja selged orientiirid, millega kohakuti jõudvad sihtmärgid hävitada. Vaid siis, kui vastane liigub sõidukitel, tuleb sõidukid peatada suundmiinidega, peatunud sõidukitest väljunud isikud aga kaitselaengute või muude isikuvastaste lõhkekehadega. Jalgsi julgestusega kolonni puhul võib miinid lõhata vastupidises järjestuses või võimalikult koos. Tõhusam on rünnata kõigepealt kolonni pead, et tekitada seisak või aeglustus, mis võimaldab paremini sihitult lõhata miinid järgnevate sõidukite vastu. Mõned miinid, mille tapvas alas ei ole veel vastast, tasub jätta ootele, kuni keegi vastastest liigub miini sektorisse. Kui allüksus on valmis oma positsioonidelt eemalduma, siis tuleb lõhata kõik allesjäänud miinid, ka siis, kui nende sektorites ei ole vastast.
    ​NB! Miine paigaldades ja oma positsioone valides tuleb arvestada oma võitlejate ohutuskaugustega. Miinivaritsust võib korraldada ka mitmest suunast piiratud alas, kuid sel juhul tuleb hoolikalt planeerida vastakuti jäävate meeskondade varjepositsioonid, et ühelt poolt teed lõhatud miinide killud ei ohustaks teisel pool asuvaid oma võitlejaid. Miinivaritsuse planeerimisel on heaks abivahendiks miini ohuala joonis kilel, mida kaardile paigutades on ohtlikud sektorid visuaalselt näha. Eriti paralleelset miinivaritsust üles seades tuleb rangelt kinni pidada miinide plaanitud suundadest, kasutades miini rihtimisel kompassi.
  3. Kuna miinivaritsust korraldav allüksus ei paljasta ennast otsetulega, siis on vastasel raske määrata nende asukohta maastikul või isegi suunda, kus varitsejad asuvad. Siiski on peagi oodata vastase õhuvahendeid ja otsimismeeskondi ümbrust läbi kammima. Kui allüksus kasutab kaableid või nonelsüsteemi, jõuavad otsijad varem või hiljem varitsuspositsioonini.
  4. Ka miinivaritsus on väiksemate üksuste varitsus, alates lahingupaaridest. Jagu võib ennast hajutada suure maa-ala peale lahingupaaride kaupa ja lõhata miine erinevatel aegadel pika vastase kolonni vastu. Siiski tuleb planeerida mõistlikul ajal kogu allüksuse alast väljatõmbumine, et mitte jääda vastase otsijate kätte.
Jao miinivaritsus joonel
Miinivaritsus paralleelselt

Kombineeritud varitsus

Kombineeritud varitsus on miinivaritsuse ja tulevaritsuse kombinatsioon. Ülesehituselt sarnaneb see lähivaritsusele, kuid seda tehakse kaugemalt kui 50 m ja hävitusala ei kavatseta läbi rünnata. Eesmärk on tekitada vastasele niipalju kahju kui võimalik ja õigel ajahetkel eemalduda.

  1. Kombineeritud varitsuses on mõistlik kasutada lõhatavaid raidtõkkeid vastase masinate peatamiseks hävitusalas, erinevaid lõhkekehi (soomuse ja elavjõu vastu) ning erinevaid ajastusi lõhkamisel ja tule avamisel. Näiteks soomukitel liikuv üksus peatatakse kas lõhatava raidtõkke või teele tõmmatava miinimatiga. Soomukite peatudes rünnatakse neid suundlaengutega ja tankitõrjerelvadega. Jalaväe jalastudes lõhatakse jalaväevastased lõhkekehad ning avatakse nende pihta tuli kuulipildujatest ja automaatidest.
    NB! Tulirelvade laskemoona ei ole üldiselt mõtet raisata soomukite ja tankide vastu, v.a lastes puruks nende sihtimisseadmeid, antenne ja vaatlusavasid. Ratassoomukitel saab läbi lasta ka rehvid, mis on küll isetäituvad, kuid süsteem ei toimi siis, kui rehvid on lastud liiga puruks.
  2. Kombineeritud varitsus aeglustab oluliselt vastase edasiliikumist ja põhjustab tunduvalt rohkem hävingut ja kaotusi, kui tulevaritsus ja miinivaritsus üksinda. Reeglina on kombineeritud varitsus jao, rühma ja isegi kompanii ülesanne.
  3. Kombineeritud varitsuseks kasutatakse peamiselt kas joon-, L-, V- või paralleelvaritsuse rivistust.
  4. Erilist tähelepanu tuleb pöörata allüksuse eemaldumise planeerimisele, et mitte jääda suurema vastase otsimisgruppide lõksu.

NB! 

Pealik peaks plaanima ka võimaluse, et varitsus on edukas ja rünnakugrupiga saab liikuda hävitusalasse. Siis tuleb esimesena saata vasakule ja paremale välja julgestusgrupid, kes tagavad rünnakugrupi julgeoleku hävitusala puhastamisel.

Piirkonnavaritsus

Piirkonnavaritsus koosneb punktivaritsuste seeriast, mis on planeeritud ühe lahinguülesande raames. Piirkonnavaritsusi korraldatakse juhul, kui vastase täpsed liikumisteed ei ole teada, vastane vahetab oma liikumisteid korrapäratult, on vaja hävitada kindel isik, relvasüsteem või sõiduk suurema vastase koosseisus, samuti mõne suurema ülesande tagamiseks (näiteks reid; dessandi maabumisala julgestamine, rekketõrje vms).

Näide piirkonnavaritsusest kaardil
Piirkonnavaritsusest lähemalt

Piirkonnavaritsuse korraldamisel peab patrullipealik silmas pidama alljärgnevat.

  1. Piirkonnavaritsusi tehakse tavapäraselt rühma ja kompanii suuruse allüksusega.
  2. Patrullipealik valib ühe põhivaritsuspaiga, mille ümber ta organiseerib külgnevad varitsused. Külgnevad varitsuspaigad asuvad vastase kõige tõenäolisematel põgenemisteedel põhivaritsusest ja vastase tugevduste lähenemisteedel. Jaod ja rühmad teostavad punktivaritsusi ülalkirjeldatud viisidel.
  3. Punktivaritsused peavad piirkonnavaritsuses paiknema nii, et oma teiste allüksuste tuletegevus ei seaks oma allüksusi ohtu ei varitsuse läbiviimisel ega sellest eemaldumisel.
  4. Reeglina ei ründa külgnevate varitsuste eest vastutavad allüksused vastast enne põhivaritsuse algatamist või toetatava ülesande algust. Alles pärast põhivaritsuse algatamist asuvad nad tegevusse, et takistada vastase põgenemist põhivaritsuse alalt või vastase abijõudude saabumist.
Piirkonnavaritsus erinevatel teedel
Piirkonnavaritsus ühel teel
Piirkonnavaritsus avatud kolmnurgana (rühm)
Piirkonnavaritsus avatud nelinurgana (rühm)

Parvlemine

Parvlemine (swarming) on taktika, kus liikuvat või peatunud ülekaalukat vastast ründavad väiksemad üksused kindla ajaperioodi vältel mitmest suunast pulseerivate tulelöökidega. Löögile järgneb kontaktist eemaldumine enne, kui vastane suudab üksust efektiivse tulega maha suruda. Löögi sooritanud ja eemaldunud üksus liigub seejärel uuele positsioonile, et rünnata vastase üksust uuesti ja uuesti. Parvlemist saab kasutada nii kaitses kui rünnakul, metsas ja asulas. Parvlemine võib olla hoolikalt planeeritud ja ettevalmistatud, kuid ka võimaluse tekkimisel kiiresti korraldatud nagu lahingudrill. Parvlemine ei ole tavaliselt edukas kindlustatud kaitsepositsioonide vastu.

Parvlemise eesmärgiks on tugevama vastase järjepidev kulutamine – tema elavjõu, varude ja tehnika osade kaupa hävitamine ning lahingumoraali laostamine. Seetõttu ei ole parvlemine otseselt purustav, vaid pigem vastast järjepidevalt kulutav operatsioon.

Parvlemise põhimõte
Parvlemisest lähemalt

Hästi korraldatud parvlemine ei lase vastasel kasutada tema raskerelvastuse ja massi eeliseid ja sunnib ta hädakaitsesse. Kergete üksustega parvlemine põhjustab harva tugeva vastase füüsilise purustamise, kuid pidurdab oluliselt tema edasiliikumise tempot, andes nii oma kaitseüksustele aega ettevalmistusteks. Nõrgema lahingumoraaliga vastase võib agressiivne parvlemine viia põgenemiseni või allaandmiseni. Eriti kahjustab moraali nn turvalise taganemistee äravõtmine ehk intensiivsed rünnakud vastase üksusele selja tagant ja külgedelt. Siiski tuleb arvestada, et kui põgenemisvõimalust üldse ei paista, võivad vastase võitlejad otsustada võidelda viimse hingetõmbeni. Seega on mõistlik jätta tagant avatuks näiline põgenemistee, kuhu siiski saab üles seada ka varitsused.

Parveldes saab hajutada vastase rünnakujõu keskendumist kindlale objektile või kaitseliinile, kuid saab ka luua oma raskematele üksustele soodsad tingimused otsustava ja purustava vasturünnaku edukaks täideviimiseks. Parvlemise eesmärk sarnaneb viivitustaktika omale, kuid lahing ei taandu vastase liikumise ees, vaid toimub 360 kraadi tema ümber, luues vastasele lahingupidamiseks tunduvalt keerulisemad tingimused kui viivitus.

Parvlemisel kasutatakse kombineerituna kaudtuld, lõhkekehi ning lühiajalisi tulelööke nii eemalt kui lähedalt ja varitsusi jälitama asuvate vastase patrullide vastu.

Parvlemiseks tuleb valida maastik, mis pakub parvlejale piisavalt varjet ja varjatust ning takistab vastase tulekasutust ja liikuvust. Üksuste pealikud peavad arvestama sellega, et löögiüksused tegutsevad oma võimete piires ja suhteliselt iseseisvalt; detailset plaani ja täiuslikku kooskõlastust ei ole võimalik järgida. Parvelda saab ka siis, kui puuduvad raadioside ja jooksev kooskõlastus üksuste vahel.

Üksuses kokkulepitud printsiibid ja võitlejate enesedistsipliin iseseisvalt tegutsedes on eduka parvlemise aluseks siis, kui üksuse võitlejatel pole erinevatel põhjustel võimalik lööke omavahel jooksvalt kooskõlastada.

Soovituslik tuletegevus on parvlemisel järgmine: kõik tulelöögipositsioonid, mis ei asu otseselt vastastikku, on esialgu mehitatud varitsustena, ja tuli vastase pihta avatakse ühiselt kõigilt positsioonidelt korraga. Tule soovituslik kestus on kuni 30 sekundit, seejärel löögigrupid eemalduvad ja liiguvad kohe järgmisele positsioonile. Sellest alates hakkavad löögigrupid iseseisvalt sooritama 10–20 sekundi pikkusi lööke erinevatelt ettevalmistatud positsioonidelt, et mitte lasta vastasel enda pihta tuld koondada. Üksus asub tegutsema pulseerivalt nagu parv herilasi, pidevalt ja igast suunast torkeid sooritades.

a. Parvlemise eeldused

  1. Korralik väljaõpe ja kõigi võitlejate arusaamine parvlemise toimimisest.
  2. Üllatust ja varjatust soosiv maastik.
  3. Üksuste hea liikuvus nii jala kui masinatel.
  4. Piisav arv löögigruppe.
  5. Piisavalt relvasüsteeme, mis kahjustavad vastast.
  6. Soodne maastik ja selle oskuslik ärakasutamine liikumise, varje ja varjatuse tagamiseks.
  7. Plaan parvlemise täideviimiseks.
  8. Vaatlusvõimalus vastase olukorra ja tegevuste üle.
  9. Jooksev kooskõlastamine löögiüksuste vahel.
  10. Kiire varude täiendamine tulelöökide vahepeal.

b. Parvlemise peamised riskid

  1. Oht jääda teiste ründavate oma üksuste tule alla.
  2. Liiga kauaks kontakti jäämine, mis annab vastasele võimaluse üksus maha suruda.
  3. Nõrk liikuvus, mis võimaldab jälitaval vastasel jõuda eemalduvale üksusele järele või temast ette.
  4. Oht õhust, eriti ründekopterite ja droonide poolt.
  5. Löögiüksuse oht jääda rünnatava üksuse ja vastase järgneva üksuse vahele.

c. Parvlemise planeerimise võtmekohad

  1. Parvlemisala, tulelöökide positsioonide ja tulealustusjoone määramine.
  2. Vaatluspostide määramine ja mehitamine.
  3. Liikumisteede planeerimine ja ettevalmistus.
  4. Varitsuskohtade määramine jälitajate ja vastulöögipatrullide vastu.
  5. Varustuspunktide määramine ja ettevalmistus.
  6. Mineerimise planeerimine ja ettevalmistus.
  7. Löögigruppide sektorite ja ohutusmeetmete määramine.
  8. Löögigruppide ja toetusgruppide moodustamine ja koostöö korraldus.
  9. Kaudtule planeerimine ja kasutamine.
  10. Eelistatud sihtmärkide tähtsuse järjekorra määramine.
  11. Õhutõrje kattegruppide positsioonide ja positsioonide vahetuse planeerimine.
  12. Sidevahendite ja signaalide kasutamine.
  13. Haavatute evakuatsiooni planeerimine.
  14. Pikaajalise parvlemise korral üksuste puhkuse korraldamine.
  15. Parvlemise lõpetamine.

d. Parvlemise planeerimine ja ettevalmistamine

1) Parvlemisala, tulelöökide positsioonide ja tulealustusjoone määramine

Parvlemisala peab võimaldama löögigruppidel liikuda kiiresti ning kasutada varjet ja varjatust liikumisel tulelöökide positsioonidele (TLP) ja sealt ära. Soovituslikult ei tohiks ala soosida vastase jälitusgruppide või vastulöögipatrullide kiiret liikumist. Ala peaks olema vaadeldav distantsilt kas ühest või mitmest vaatluspostist, et moodustada ülevaadet vastase tegevustest.

Patrullirühma pealik jaotab kogu parvlemisala sektoriteks jagude vahel ja jaopealik vajadusel löögigruppide vahel.

Tulelöökide positsioone tuleb määrata kohtadesse, kuhu löögigrupp saab hiilida märkamatult, kus saab jääda vastase otsetule eest kaitstuks ja selle all kahjudeta ka eemalduda. Samas peavad laskesektorid võimaldama takistamatut laskmist tankitõrjegranaadiheitjatele. Tulelöökide positsioone tuleb määrata nii palju kui võimalik, kasutades ära maastiku looduslikke laskesektoreid – teid, sihte, kraave, elektriliine, lagendikke jne.

Liikuva vastase üksuse vastu tegutsedes tuleb määrata tulealustusjoon vastase üksuste suhtes maastikul sellise arvestusega, et kogu rünnatav vastase üksus või oluline osa sellest on parvlemisalasse sisenenud ja loonud sellega meile soodsad tingimused parvlemiseks. Ükski oma üksus ei tohi enne rünnata ega end paljastada, kui vastane on jõudnud määratud tulealustusjoonele.

NB! Positsioonide määramisel tuleb arvesse võtta laskesektoreid, nii et löögigruppide tuletegevus ei kahjustaks teisi oma üksusi. Igale positsioonile tuleb anda nimi ja/või number, mis peavad teada olema igale võitlejale kogu üksuses.

2) Vaatluspostide määramine ja mehitamine

Vaatluspostid annavad ülevaate vastase asukohast ja olukorrast parvlemise ajal. Vaatlejad püüavad määrata eelissihtmärkide asukohti vastase rivistuses, hoiatavad löögiüksusi vastase vasturünnaku ja jälituspatrullide üritustest; tellivad ja suunavad kaudtuld. Vaatlejateks on soovitatav määrata täpsuslaskureid, kes lisaks vaatlusele ja juhendamisele saavad ka hävitada vastase võtmeisikuid.

3) Liikumisteede planeerimine ja ettevalmistus

Juba TLPde määramisel võtavad pealikud arvesse ligipääsu positsioonidele. Kui on aega ettevalmistusteks, siis käivad löögigrupid oma vastutusalal läbi liikumisteed ja positsioonid, kõrvaldavad takistused, mis neil segaks kiirelt ja varjatult liikuda, kuid samas valmistavad ette takistusi jälitama asuva vastase jaoks.

NB! Ettevalmistused ei tohi paljastada vastasele oma üksuste positsioone ja liikumisteid.

4) Varitsuskohtade määramine jälitajate ja vastulöögipatrullide vastu

Iga löögiüksus peab arvestama võimalusega, et vastane asub teda jälitama. Selleks tuleb plaanida kiirvaritsuste positsioonid nii oma liikumisteedel kui ka põhiteelt hargnevatel teedel. Ühes sektoris tegutsevad löögigrupid võivad teineteist katta: löögi sooritanud grupp liigub läbi teise grupi mehitatud varitsuskoha, mis seejärel hävitab jälitava vastase üksuse.

Püsivalt tuleb mehitada varitsused parvlemisalasse sisenevatel teelõikudel, eriti tagasuunas, et vältida vastase järgnevate üksuste pääsemist oma löögigruppide seljataha.

5) Varustuspunktide määramine ja ettevalmistus

Löögigrupid peavad liikuma kiiresti, seega ei saa nad kaasas kanda palju enamat kui löögiks tarvis. Pärast iga lööki tuleb varusid täiendada. Selleks on kaks moodust: ettevalmistatud parvlemisalal teeb iga jagu vajaliku hulga varustuspeidikuid ning jaotab laskemoona, granaadiheitjate granaadid jms vastavalt plaanile. Kui parvlemisala ettevalmistamiseks on aega vähe, tuleb korraldada varustamine jooksvalt kõrvalteedel kergetel masinatel.

6) Mineerimise planeerimine ja ettevalmistus

Parvlevad löögigrupid peavad võimalusel kasutama vastase kahjustamiseks lõhkekehi. Vastase liikumisteele paigutatud suundmiinid, kaitselaengud, improviseeritud lõhkekehad on head parvlemise võimendajad. Lõhkekehade paigaldamisel tuleb jälgida, et neid lõhates ei satuks ohtu oma löögiüksused.

Sõltuvalt vastase liikumisviisist, kas masinates või jalastunult, tuleb otsustada, millises järjekorras lõhatakse lõhkekehi. Kui vastane on masinates, siis lõhatakse kõigepealt masinavastased lõhkekehad; alles siis, kui jalavägi jalastub, jalaväevastased. Kui vastane liigub oma masinatest väljaspool, siis lõhatakse esimesena jalaväevastased lõhkekehad, masinavastaste lõhkamise kord jõuab kätte siis, kui masinad ja lõhkekehad on kõige paremini kohakuti.

7) Löögigruppide sektorite ja ohutusmeetmete määramine

Et parvlemine annaks soovitud tulemust, peab löökideks kasutama minimaalselt kolme erinevat suunda, mis soovitatavalt katavad kogu vastase ümbruse. Selleks jaotub parvlemisala sektoriteks, mille piires jaod iseseisvalt tegutsevad. Pealikud peavad määrama sektorite selged piirid ja põhilaskesuunad, et vältida löögigruppide ohtu tulistada teineteise pihta läbi vastase. Suurim risk omade pihta lasta on tasasel ja hõreda metsaga alal. Sooritades lööke kõrgemalt maastikult orgu, tihedas metsas või asulas hoonetelt, on sellised riskid väiksemad. Siiski tuleb hoolega plaanida ohutusmeetmed eriti selliste tulelöögipositsioonide tarvis, mis asuvad oma tulesuundadega vastastikku.

8) Löögigruppide ja toetusgruppide moodustamine ning koostöö korraldus

Löögigrupp peab olema piisavalt väike, et liikuda kiiresti, kuid küllalt relvastatud, et tekitada vastasele kohest kahju. Soovitatav löögigrupi suurus on 3–4 võitlejat, kes on relvastatud TT-granaadiheitja ja kuulipildujaga. Jao sektoris opereerivad seega 3–4 löögigruppi, kes teevad omavahel koostööd – vajadusel katavad teineteise kontaktist eemaldumist kas tulega või kattevaritsustega. Koostöö ja löökide järjestuse korraldab jaopealik – kes sooritab lööki, kes katab, kes liigub samas uuele löögipositsioonile jne.

Jooksva logistika korral on vaja määrata vähemalt lahingupaari suurune toetusgrupp kõrvalteele, kus nad juhivad ja julgestavad masinat, milles on löögiüksuste varud. Toetusgrupp liigub vastavalt vajadusele oma sektori piires üles ja alla, vähendades nii löögigruppide liikumise vahemaid. Toetusgrupp peab olema pidevalt valmis enesekaitseks võimaliku vastase patrulli rünnaku vastu.

Parvleva rühma pealikul on mõistlik planeerida löögigrupp või paar reservi, keda ta hoiab oma juhtimispunkti juures. Reservi ülesanded on asendada olulises sektoris lahinguvõimetuks muutunud löögigruppi, toetada haavatute evakuatsiooniga või jälitada põgenevat vastast.

9) Kaudtule planeerimine ja kasutamine

Parvlemise käigus kaudtule kasutamine tekitab suure riski jääda ise ohutsooni, sest vahemaad on väikesed. Aktiivse parvlemise ajal on seega keeruline kaudtuld kasutada. Kaudtulelöögi võib kogu parvlemislõigu ulatuses anda kohe alguses, kuid sel juhul ei tohiks tulelöögipositsioonid olla veel mehitatud. Kohe pärast kaudtulelöögi lõppu liiguvad löögigrupid oma positsioonidele ja alustavad rünnakutega.

Kui parvleval üksusel on kaudtuletoetus pidevalt kasutada, võib kaudtulelöögid plaanida nii regulaarselt kui ka väljakutse peale kogu parvlemise jooksul. Regulaarsete löökide korral peavad kõik parvlevad üksused teadma kavandatud aegu, kaudtulelöökide sooritamiseks kutse peale peab kõigi allüksuste vahel olema hea sideühendus ja määratud koodsõna. Mõlemal juhul peab üksus eemalduma sihtmärgialast ohutuskaugusesse ootele, kuni kaudtulelöök lõpeb, ja olema valmis koheselt naasma oma tulepositsioonile, kui kaudtuli on lõppenud.

Viimase lõigu löömine kaudtulega on mõistlik parvlemist lõpetades, kui kõik üksused on vahetust lähedusest eemaldunud. Selline löök takistab ellujäänud vastast üksust jälitama asumast.

Kindlasti tuleb määrata sihtmärgid ja kutsuda neile vajadusel kaudtuli parvlemisalast väljajäävatele teedele, et takistada vastase abijõudude lähenemist.

10) Eelistatud sihtmärkide tähtsuse järjekorra määramine

Väiksem üksus peab vältima suurema tugevustega kokkuminekut. Seetõttu on vastase hävitamisel oluline rünnata ta pehmemaid, kuid olulisi osi, mis viivad lõpuks ka tugevate külgede nõrgenemiseni. Seetõttu tuleks parvlevatel üksustel vältida vastase lahingutehnika hävitamist esimeses järjekorras, vaid esmalt tuleks keskenduda järgmistele sihtmärkidele:

vastase raadioluure- ja sidevahendid – nende hävitamine annab meie üksustele parema võimaluse kasutada oma sidevahendeid parvlemise kooskõlastamiseks ning samas vähendab vastase võimalusi juhtida vastutegevusi parvleva üksuse vastu;

kütuse- ja laskemoonaveokid – võttes vastaselt ära varude täiendamise võimaluse, muudame võimatuks ka nende eesmärgi saavutamise, sest lahingumasinad ilma kütuseta ja jalaväelased ilma laskemoonata on lahinguvõimetud;

ülemad – ilma käsuta ei toimu manöövrit, seega juhtideta üksus tõmbub vaid tugevamasse ringkaitsesse ja kaotab initsiatiivi olukorra lahendamiseks. Ilma juhtideta laguneb ka üksuse moraal ja tekib paanika, mis on soodne pinnas vastase põgenemisele või allaandmisele.

Alles siis, kui suurim võimalik arv eelnimetatud sihtmärke on hävitatud, on aeg rünnata lahingutehnikat. Isegi kui lahingutehnika murrab parvlemisalast välja, on see meie järgnevate üksustega kontakti astudes juba oluliselt nõrgendatud, sest tegutseb pimesi ja ilma varude täiendamise võimaluseta.

11) Õhutõrje kattegruppide positsioonide planeerimine

Parvlevale üksusele on suureks ohuks vastase õhutoetust tagavad kopterid ja lennukid. Kuigi väikseid löögigruppe on raske leida, võivad need õhuvahendid parvlejat oluliselt häirida. Samuti on ohtlik vastase vaatlusdroonide lennuvabadus, sest need annavad vastasele infot meie gruppide liikumise kohta ja võimaldavad nii planeerida vasturünnakuid ja jälitamisi. Ainuke võimalus neid vahendeid alalt eemal hoida on oma õhutõrjemeeskondade paigutamine parvlemisala ümber, et lasta alla iga vaenulik lennuvahend.

Õhutõrjemeeskonnad peavad olema liikuvad ja nende erinevad positsioonid hoolikalt plaanitud maastikukohtadesse, kust neil on hea ülevaade ümbritsevale õhuruumile.

Olles ühest kohast lasknud alla vastase lennuvahendi, tuleb koheselt oma positsiooni vahetada, et mitte jääda kaud- või õhutule löögi alla. Õhutõrjujate parimad liiklusvahendid on ATVd, millega saab positsioonide vahel kiirelt ja suhteliselt varjatult liikuda.

12) Sidevahendite ja signaalide kasutamine

Parvlev üksus kasutab sidevahendeid alles lahingu algusest alates. Vaatamata side turvalisusastmele tuleb alati kasutada koodsõnu. Kõik löögigrupid ja vaatlejad suhtlevad omavahel otse ja üksuse pealik sekkub vaid siis, kui tarvis.

Olukorras, kus side on vastase poolt maha surutud, tuleb kasutada muid signaale. Kõige ohtlikum on vastastikku tulelöögipositsioonide mehitamine, mis võib viia omade vigastamiseni. Selliste olukordade vältimiseks saab kasutada näiteks eri värvidega signaalrakette, mis annavad märku positsiooni mahajätmisest pärast lööki ja annab seega rohelise tule vastaspositsiooni mehitamiseks.

13) Haavatute evakuatsiooni plaanimine

Nagu igas vaenulikus kontaktis, nii on siingi tõenäoline, et haavatuid ja langenuid tekib ka oma poolel. Haavatud tuleb pärast esmaabi andmist alalt evakueerida nii ruttu kui võimalik. Löögigrupp peab oma haavatud kandma varude täiendamise peidikute juurde, kust määratud toetusgrupid nad edasi planeeritud abipunkti toimetavad. Üksus peab kavandama koodsõnad või signaalid haavatute saabumise kohta peidikute juurde, et vähendada aega nende edasitoimetamiseks.

14) Üksuste puhkused pikaajalise parvlemise korral

Parvlemine esitab võitlejatele kõrgeid füüsilisi nõudeid ja on pideva liikumise tõttu väga väsitav. Seetõttu on intensiivne parvlemine kogu üksusega mõeldav vaid loetud tundide jooksul. Olukorras, kus vastane on tõmbunud ringkaitsesse ja teda on vaja pikema aja vältel kurnata, tuleb korraldada löögigruppide vahetustega puhkamine. Sellisel juhul seavad löögigrupid, kes on parvelnud ettenähtud aja, ennast graafiku alusel patrull-laagrisse ja pärast puhkust võtavad lahingu jälle üle. Kui jagu on jaotunud kolme löögigruppi, siis on mõistlik vahekord nii, et üks grupp puhkab, kaks tegutsevad. Rünnatav vastane omakorda ei saa sellist puhkust lubada, mistõttu on pikaajaline parvlemine talle eriti laastav.

15) Parvlemise lõpetamine

Parvlemine võib olla ette nähtud vastase oluliseks kulutamiseks, ilma et tema liikumiskiirust peaks eriliselt pidurdama, või ka tema peatamiseks teatud ajaperioodiks, et anda tagapool olevatele oma üksustele aega kaitset ette valmistada. Kuid see võib viia ka olukorrani, kus vastane on niivõrd kurnatud, et muutub täiesti lahinguvõimetuks. Sellisel juhul võib pealik kaaluda otsustava rünnaku sooritamist ja vastase täielikku purustamist. Otsustavaks rünnakuks organiseerub üksus samamoodi nagu reidiks (vt peatükki 6.6. „Reid“). Parvlemist plaanides tuleb kavandada ka selline rünnak ja määrata kiireks ümberkorralduseks kõigile vastavad signaalid. Otsustava rünnaku aega ei saa ette määrata, see sõltub võimalusest, mis tekib vastase olukorras. Samas peab parvleva üksuse pealik hoolikalt kaaluma riski, kas vastase nõrgenemine ei ole pettemanööver, et meelitada parvlev üksus oma relvade tulealasse.

Kui parvlemine on kavandatud vaid vastase kulutamiseks või aeglustamiseks, siis määratakse lõpetamisaeg, millal kõik grupid alast eemalduvad, liiguvad kogunemiskohtadesse ja jätkavad muude planeeritud tegevustega.

Näide parvlemise plaanist kaardil

Kokkuvõte

  • Väikeüksused korraldavad peamiselt nelja liiki plaanitud varitsusi: lähi-, tule-, miini- ja kombineeritud varitsus.
  • Varitsusi saab jaotada veel plaanitud või kiirvaritsuseks; hävitavaks või häirivaks varitsuseks; punkti-, piirkonna- ja julgestusvaritsuseks; joonvaritsuseks, L-kujuliseks või erikujuliseks varitsuseks.
  • Lähivaritsus on kõige riskantsem varitsuse liik vähese vahemaa tõttu rünnatava vastasega. Samas ainuke, mis võimaldab vastase täielikult hävitada või vangistada.
  • Tulevaritsus teostatakse kaugemalt distantsilt ja see on tavaliselt mõeldud suurema vastase üksuse häirimiseks ja kulutamiseks olukorras, kus miine ei saa kasutada.
  • Miinivaritsus on kaugema vahemaa varitsus, kuid selles ei kasutata tulirelvi, vaid üksnes miine või muid lõhkekehi (pikem ettevalmistusaeg).
  • Miinivaritsuse ja tulevaritsuse kombinatsioon on kombineeritud varitsus, mille eesmärk on tekitada vastasele nii palju kahju kui võimalik ja õigel ajahetkel eemalduda.
  • Piirkonnavaritsus koosneb punktivaritsuste seeriast, mis on planeeritud ühe lahinguülesande raames.
  • Parvlemine pole otseselt purustav, vaid pigem vastast järjepidevalt kulutav operatsioon – tema elavjõu, varude ja tehnika osade kaupa hävitamine ning lahingumoraali laostamine.
Odota