Vähid ja ämblikud
Peale putukate on veel kaks arvukat loomarühma, kellel on lülilised jalad ja kitiinist välisskelett. Need on vähilaadsed ja ämblikulaadsed.
Vähilaadsete ehk vähkide skelett on nii kõva, et neid kutsutakse ka koorikloomadeks.
Lülijalgsetel on sarnasusi, kuid ka erinevusi.
Näiteks putukatel on kuus, ämblikel kaheksa, aga jõevähil kümme jalga.
Kõikide rühmade hingamiselundid on mõnevõrra erinevad. Putukad hingavad kehas olevate peente torukeste abil, mida nimetatakse traheedeks. Õhk jõuab keha sisse lihtsalt õhurõhu abil. Neil ei ole kopse. See on üks põhjustest, miks putukad ei kasva suurteks loomadeks. Hingamiseks vajalik hapnik ei jõuaks keha sisemusse.
Osa väiksemaid ämblikulaadseid hingab samuti ainult trahheedega nagu putukad.
Ämblikel on lisaks traheedele toreda nimega hingamiselund - raamatkopsud. See on kotike, milles on palju õhukesi lehekesi ehk kopsutaskuid. Need suurendavad kopsu pinda ja ämblik saab rohkem hapnikku.
Võrgunäärmed toodavad võrguniiti.
Osa ämblikest, näiteks ristämblik ja lehterämblikud, koovad sellest saagi püüdmiseks võrgu.
Teised, näiteks krabiämblikud, jahivad putukaid aktiivselt ja mässivad kinnipüütud saagi võrguniidi sisse.
Kõikidel ämblikel on mürginääre. Mürk muudab saagi liikumatuks ja aitab seda seedida.
Ämblikuniit on väga tugev materjal. Sama jäme terasest traat on ämblikuniidist viis korda nõrgem.
Ämblikud söövad ära enamuse putukaid. Kui neid ei oleks, kattuks maailm mõne päevaga putukate kihiga.
Ämblikke elab Eestis umbes 500 liiki. Nende hulgas on nii võrgukudujaid kui saaki jahtivaid liike.
Koos koibikute, lestade ja puukidega on Eestis umbes 1000 ämblikulaadsete liiki.
Ka vähilaadseid elab meil palju liike. Enamik neist elab vees või niisketes kohtades. Neid on kokku umbes kolmsada liiki.
Peaaegu kõik vähilaadsed hingavad lõpustega. Enamikul vähilaadsetel on lõpused pea lähedal, aga osal väikestest vähkidest hoopis jalgade küljes.
Lõpuseid kattev nahk on väga õhuke. Vees olev hapnik läheb läbi selle verre. Veri viib hapniku kõikide keharakkudeni. Hapnikku on tarvis selleks, et saada kätte toidus olev energia. Sealjuures eraldub süsihappegaas. Veri toob süsihappegaasi lõpustesse. Sealt läheb kehas tekkinud süsihappegaas vette.
Meie kõige suurem vähilaadne on jõevähk.
Ta elab selge veega jõgedes ja järvedes. Jõevähk ei saa mudase põhjaga veekogus elada, sest muda ummistaks lõpused ja ta ei saaks hingata. Jõevähk sööb veetaimi ja selgrootuid. Jõevähki söövad näiteks naaritsad, saarmad, kajakad ja paljud teised loomad.
Jõevähid maitsevad ka inimestele.
Vähki ei tohi igal ajal püüda. Seda võib teha ainult augustikuus ja peab taotlema püügiloa.
Arvatavasti on naarits selle vähi püüdnud ja tema keha pehmed osad ära söönud. Vähi kõva kest pole söödav.
1. Aruta pinginaabriga, mis võivad olla põhjusteks, et eesti ämbliku- ja vähiliikide täpne arv pole teada.
2. Mille poolest lülijalgsete rühmad sarnanevad?
3. Koosta kümne slaidi pikkune esitlus ühe enda valitud putuka, ämbliku või vähi kohta.
Ära unusta lisada viiteid, kust info pärineb.
