Rahvastikuränne ja pagulus

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (International Organization of Migration) järgi oli aastal 2017 maailmas ligikaudu 258 miljonit rahvusvahelist immigranti – umbes 3,4% maailma rahvastikust. 

Kaks kolmandikku kõigist immigrantidest elab Euroopas ja Aasias. Euroopa riikidest on kõige rohkem immigrante Saksamaal (12,2 miljonit), Venemaal (11,7 miljonit), Suurbritannias (8,8 miljonit), Prantsusmaal (7,9 miljonit), Hispaanias ja Itaalias (5,9 miljonit kumbki). Kõige immigrandirohkem riik maailmas on USA, kus elab umbes 49,8 miljonit immigranti.

Ühest riigist teise rändajate täpset arvu on keeruline kindlaks teha eelkõige ebaseaduslike sisserändajate tõttu. Osa neist siseneb riiki ebaseaduslikke teid pidi ja püüab jääda märkamatuks. Teiste puhul on (eba)seaduslikkuse piir ähmane: näiteks sisenetakse riiki turistina, aga jäädakse kauemaks ja asutakse tööle, kuigi luba selleks puudub. Ebaseaduslikud immigrandid moodustavad rahvusvahelise rände üldhulgast hinnanguliselt 10–15%.

Migratsioon võib avaldada lähte- ja sihtriigile nii positiivset kui ka negatiivset mõju. Negatiivsete aspektidena kerkivad esile turvalisuse, heaolu ja sotsiaalse sidususe küsimused. Immigrantidel võib sihtriikides tekkida poliitilisi, majanduslikke või sotsiaalseid raskusi. Sageli on nende kujutelm sihtriigi oludest ja võimalikust töökohast üleliia positiivne. Lisaks võidakse langeda diskrimineerimise ohvriks. Eriti ebakindel on mitteametlikult riigis viibivate sisserändajate olukord, sest neil ei ole sotsiaalkindlustust ega muid õigusi. Arengumaalt lahkuv emigrant riskib parema tuleviku lootuses suurelt. Reisikulude katteks kulub sageli ümberasuja või lausa kogu tema suguvõsa vara. Paljud dokumentideta emigrandid satuvad lõpuks suletud vastuvõtukeskustesse, kus peavad mitu kuud oma kaasuse lahendust ootama.

Immigratsiooni positiivsed aspektid sihtriigi seisukohalt on majanduse arengu võimalus ning ühiskonna mitmekesistumine. Tööjõu suurenenud pakkumine parandab tööstusriikides tootmise tasuvust, vähendades tootmiskulusid.

Ettevõtjatena loovad immigrandid uusi töökohti ning suurendavad tööjõudu pakkudes konkurentsi. Päritoluriigile põhjustab ränne ühest küljest kahju, sest osa kodumaalt lahkujatest on kvalifitseeritud ja koolitatud tööjõud. Teisest küljest toob aga emigrantidelt peredele saadetud raha nende kodumaale vähemalt ajutiselt märgatavat majandustulu. Rahvusvahelised emigrandid ei ole kõige vaesemad, vaid enamasti kohaliku elatustasemega võrreldes keskmise sissetulekuga. Uues riigis kandakinnitanud ümberasujad saadavad oma peredele ja sõpradele raha ning julgustavad tihtipeale neidki ümber asuma.

Enamasti liigutakse riigist riiki vabatahtlikult. Vahel pole inimestel aga valikut ja rände puhul on tegemist sundmigratsiooniga. Arengumaadest väljarände põhjuseks on tihti poliitiline ebastabiilsus, mis võib olla põhjustatud riigisisestest või piiriülestest sõjalistest konfliktidest. Poliitilistel põhjustel püütakse sundmigratsiooni eristada majanduslikust migratsioonist, mille eesmärk on elujärje parandamine. Praktikas on nende piirid aga tihti ähmased: alati pole liikumise otsene ajend selgelt eristatav. Üldjoontes eristatakse kolme sundmigratsiooni alaliiki:

• pagemine relvastatud konfliktide ja vägivalla eest, sh rahvusest, usulistest ja poliitilistest vaadetest tingitud tagakiusamise tõttu;
• pagemine loodusõnnetuste (nt üleujutused, maavärinad), inimtegevusest tingitud keskkonnamuutuste (nt liigne karjatamine või maaharimine, mis on kaasa toonud pinnase vaesumise, erosiooni või kõrbestumise) ja inimeste põhjustatud katastroofide (nt tööstusõnnetused, radiatsioon) tõttu;
• sundränne suurte arenguprojektide tõttu (nt tammide, lennujaamade ja teede ehitamine, looduskaitsealade või kaevanduste rajamine, linnaplaneerimine).

ÜRO pagulasorganisatsiooni UNHCR (The UN Refugee Agency) andmetel oli 2017. aastal konfliktide ja tagakiusamise tõttu kodust lahkuma pidanud põgenikke umbes 68,5 miljonit. Neist hinnanguliselt umbes 40,0 miljonit olid sisepõgenikud. Neist kolm neljandikku elavad vaid kümnes riigis, sealhulgas Süürias, Colombias, Kongo DV-s, Somaalias ja Afganistanis.

Keskkonnatingimuste tõttu pagejate arvu on väga raske hinnata. Valdav osa sellistest ümberasujatest liigub ühe riigi piires, mõjutades ka naaberriike. Ehkki eri andmeil on praegu looduskatastroofidele jalgu jäänud tunduvalt rohkem inimesi kui konfliktide eest põgenejaid, ei ole nn keskkonnapõgenikel veel ametlikku rahvusvahelist staatust, mis tagaks nende õiguste kaitse.

Arengupoliitikast ja -projektidest tingitud sunniviisiline ümberpaiknemine on enim mõjutanud põlisrahvaid ning vaesemaid maa- ja linnapiirkondade inimesi. Andmed on üsna puudulikud, kuid on hinnatud, et igal aastal peab infrastruktuuriprojektide tõttu kodud jätma umbes 10 miljonit inimest. Maailmapank, kes tihti nende suurprojektide eest vastutab, on hakanud arenguabile ja -laenudele seadma tingimusi, et mõju kohalikele elanikele oleks minimaalne. Sageli neid põhimõtteid aga praktikas ei teostata ning kohalikud elanikud jäävad siiski oma maalapist ja kodust ilma, nende inimõigusi rikutakse, elustandard halveneb. Erinevalt pagulastest ei ole sundmigrantidel ametlikku rahvusvahelist kaitset.

Poliitilistel põhjustel välisriiki põgenenud inimesed saavad paluda sihtriigis rahvusvahelist kaitset. Tänapäevaks on 1951. aasta Genfi konventsioonile alla kirjutanud 147 riiki, sealhulgas Eesti. Paljud põgenikud siiski neilt riikidelt ametlikult varjupaika ei taotle (näiteks tagasisaatmise kartuses) ja püüavad oma elu korraldada ebaseadusliku immigrandina. Pagulased on teoreetiliselt paremas olukorras kui teised sundmigrandid, sest neil on selge juriidiline staatus ja sellest tulenevad õigused. Esiteks ei tohi neid seni, kuni oht elule säilib, kodumaale tagasi saata. Teiseks peab varjupaika andnud riik tagama nende inimõigused ja turvalisuse. Näiteks tuleb pagulaste esmaste vajaduste rahuldamiseks võimaldada neile peavari, toit, pesemisvõimalused, arstiabi, ligipääs informatsioonile ja õigusabi, respekteerida tuleb perekondade taasühinemise õigust, samuti õigust põhiharidusele ja tööle, juurdepääsu sotsiaalsüsteemile jms. Umbkaudu kolmandik põgenikest ja pagulastest elab UNHCR-i andmeil siiski laagrites, pooled neist Sahara-taguses Aafrikas ja ülejäänud enamasti Aasias. Laagrid peaksid olema ajutine lahendus, kuid Aafrikas on üha enam inimesi, kes sünnivad, elavad ja surevad põgenike või pagulaslaagrites. Tihti on laagrid üleasustatud, puudus on toidust, pesemisvõimalustest, elektrist, arstiabist, liikumisvabadusest ja töövõimalustest. Maailma suurim põgenike laager Kutupalong asub Cox Bazaaris, Bangladeshis. Seal elavad rohingjad, islami-sunniitide vähemus, keda on aastaid tagakiusatud Myanmaris.

Pagulase integratsioon e lõimumine varjupaiga riigiellu on keeruline ja aeganõudev protsess, millel on juriidilised, majanduslikud ja sotsiaal-kultuurilised mõõtmed. Selles protsessis on väga olulised nõustajad, kes pakuvad nii praktilist kui ka emotsionaalset tuge selleks, et inimene saaks uue kultuuri, religiooni, elustandardi ja kliimaga keskkonnas hakkama. Inimese kaasamise protsessis mängivad võtmerolli haridus- ja töövõimalused, vajaduse korral ka ümberõpe, keelekursused ja lastehoid.

Üldiselt on pagulus siiski mõeldud ajutise seisundina. Püsivaid lahendusi on pagulastele kolm.

• Minna vabatahtlikult tagasi kodumaale. See on eelistatud, ent sageli pole see jätkuva ohu tõttu võimalik. UNHCR-i andmeil on tagasipöördujate arv pidevalt languses, seda eelkõige Süüria, Afganistani, Somaalia ja Kongo DV konfliktide venimise tõttu.
• Lõimuda püsivalt varjupaiga andnud riigi ellu. Andmed on puudulikud, kuid UNHCR-i hinnangul on viimase kümnendi jooksul saanud varjupaigariigi kodakondsuse üle miljoni pagulase, 2/3 neist USA-s. Aastatel 2009–2010 andis näiteks Tansaania kodakondsuse üle 162 000 Burundi pagulasele, kes olid eksiilis elanud 1972. aastast peale.
• Asuda ümber kolmandasse riiki, kui eelnevad kaks lahendust osutuvad võimatuks. See tähendab rahvusvahelist vastutuse jagamist ja seda koordineerib UNHCR. 2013. aastal asustati ümber ligi 100 000 pagulast 22 riiki (enamasti USA-sse, Kanadasse ja Austraaliasse; Euroopas Rootsi ja Norrasse). Ümber asustati vaid murdosa neist, kes seda tegelikult vajanuks, kuna hoolimata UNHCR-i jõupingutustest on vaid vähesed riigid nõus igal aastal piiratud arvu ümberasustatavaid vastu võtma.

Globaalsel tasandil püütakse pagulastega seotud teemasid ülal hoida ning tegeletakse nendest probleemidest avalikkuse teavitamisega. Muu hulgas tähistatakse 20. juunil maailma pagulaste päeva, kui toimub ka ühine vihmavarjumarss. See sümboliseerib rassilise, etnilise ja soolise diskrimineerimise vähendamist (vihmavari on kui kaitse sümbol). Praegu ei hakka Eesti neil teemadel rahvusvahelisel areenil silma, kuna arvuliselt on meil pagulasi ja immigrante vähe.

Eestis on võimalik varjupaika taotleda alates 1997. aastast, kui Eesti võttis vastu pagulaste seaduse ja ühines 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga. Asüülitaotlejate arv on aastate jooksul olnud Eestis väga tagasihoidlik. Siiski saab Eestis varjupaigataotlejatest reaalselt varjupaika võrdlemisi väike hulk. Perioodil 1997-2018 andis Eesti rahvusvahelise kaitse 481 inimesele (pagulasstaatus 217 inimesele ja täiendav kaitse 228 inimesele). Kõige enam kaitse saajaid on selle 20 aasta jooksul olnud pärit Süüriast (165 inimest), Ukrainast (88), Iraagist (34), Sudaanist (26), Venemaalt (26) ja Afganistanist (25).

Varjupaigataotlejad paigutatakse Eestis elama Vaos ja Vägeval asuvatesse majutuskeskusesse. Eestis antakse toimetulekutoetust varjupaigataotlejatele, kellel ei ole enda ja oma pere ülalpidamiseks piisavalt vara või sissetulekut. Varjupaigataotlusele negatiivse vastuse saanud isik peab kohe Eestist lahkuma. Väljumist riigist korraldab ja kontrollib kohalik politsei. 

Kuigi varjupaigataotluste arv on viimastel aastatel kasvanud, on Eesti Eurostati andmetel jätkuvalt Euroopa Liidus varjupaigataotlejate seas kõige ebapopulaarsem maa. 

Pagulaste väikesest arvust hoolimata on Eesti inimeste suhtumine pagulastesse negatiivne. Siseministeeriumi 2014. aasta uuringu „Eesti elanike teadlikkus ja hoiakud pagulasküsimustes” järgi arvas üle poole (55%) eestlastest, et pagulaste sisseränne mõjub Eestile negatiivselt. Pagulaste tulekusse suhtus positiivselt üksnes 8% eestlastest. Kolmandik arvas, et 2013. aastal Eesti riigile esitatud 97 varjupaigataotlust on ühe aasta kohta liiga palju. Kartuste põhjus on osaliselt väheses teadlikkuses, sest ehkki kaks kolmandikku küsitletuid pidas oma teadlikkust teema kohta heaks, oskas pagulaste osakaalu õigesti hinnata umbes veerand vastanuid.

Samas peab püüdma mõista ka ajaloolist konteksti. Ei tundu õige öelda, et eestlased on teiste rahvuste ning sisserändajate vastu sallimatud, kui arvestada võõrtööliste hulka, kes Eestisse Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal tuli, siia oma kodu rajas ning eestlastega rahumeelselt koos elas. Samas ei võtnud sisserändajad sageli omaks eesti keelt ja kultuuri, pigem toimus muutus teistpidi. Selles valguses on eestlaste kartus välismaalaste ees ning eesti kultuuri allasurumise pärast mõistetav. Neile, kes on elanud võõrvõimu all, võib isegi olla solvav, kui nende hoiakuid tõlgendatakse sallimatusena. Arvestades globaalset olukorda, võiks muutus Eesti ühiskonna suhtumises pagulastesse küll toimuda, kuid see ei saa tulla üleöö. Sisserände pelgajate hukkamõistmine, kritiseerimine või mõne nimega tembeldamine ei ole mõistlik ega õiglanegi. Liiatigi võib võõrtööliste sisserännet pidada meie päris lähiajaloosse kuuluvaks – ajalooline mälu on tugev. Kõige mõistlikum tundub anda ühiskonnale aega, suunates tasapisi inimeste hoiakuid ning suhtumist. (Vt ka A.4. Mitmekultuuriline ühiskond.)