Jutustab ühe loo rahvuseeposest „Kalevipoeg“

Sõua, laulik, lausa suuga,
​Sõua laululaevakesta,
​Pajataja paadikesta —
​Sõua neid senna kaldale,
​Kuhu kotkad kuldasõnu,
​Kaarnad hõbekuulutusi,
​Luiked vaskseid lunastusi
​Vanast ajast varistanud,
​Muiste päivist pillutanud.
​Teadanege, linnud targad,
​Vilistage vete laened,

​Avaldage, tuuled, armsad:
​Kus see Kalevide kätki,
​Kangemeeste kodupaika,
​Vikerlaste varjuvalda?
​Laula, laulik, miks ei laula,
​Miks ei, kulla, kuulutele!
​Mis ma kukun, kurva lindu,
​Mis ma laulan, närtsind nokka?
​Noorus närtsinud nõmmessa,

Kolletanud kanarpikku,
​Leinakase lehtedela.
​Enne, kui õnnes hõiskasin,
​Pääva paistel a'asin pilli,
​Hõbedasi laululõimeid
​Kuldakangaksa kudusin,
​Nägin mõnda naljakaida
​Salaliku sündimisi,
​Imeliku ilmutusi.
​Tuule-ema tõstis tiiba,
​Marumemme murdis metsa,
​Sundis laened sõitemaie,
​Merel laial mängimaie,
​Puistas pilved põgenema,
​Põgenema Pikse pakku.
​Vaataldes rõõmu-rünkalta
​Päikese palge peale
​Mõtlin muiste mälestusi,
​Vanal ajal sündind asju.
​Jooske jõudsamalt, jõgedad,

Tulge, künkad, tunnistama,
​Metsad, märku andemaie,
​Salgud, sala sõnaldama!
​Lausa tõuseb laulu ilu
​Kui see päike pilve paisust,
​Mõtted lustil mõlkumaie.
​Kaugelt nään koda kasvama,
​Kalevide kaljulinna,
​Tammed müüridel tugiksa,
​Kaljurahnud seina katteks,
​Toomingad toa tahaje.
​Minu kõrva kostab kohin
​Langeva mere laenesta,
​Kõikumata kaljukünkast,
​Mis jäid marust murdemata,
​Tuulehoost tuiskamata,
​Vihmaveesta veeremata.
​Sahkageme sõnasida
​Vanajutu jälgedele,
​Raudse põlve radadele!