Väljaõpe ja harjutused

Iga võitleja ja üksus õpib oskusi juurde ning täiendab ennast nii iseseisvalt kui kollektiivselt. Lisaks oma erialal meisterlikkuse saavutamisele tuleb õppida juurde kõigi teiste erialade oskusi (risttreening). Pealiku, kuulipilduri, sidemehe, meediku jt spetsialistide kaotuse korral ei saa need ülesanded üksuses täitmata jääda – alati võtab keegi üksuse seest need ametikohad üle. Pealiku vastutus on pidevalt plaanida ja tegeleda üksuse väljaõppega ning oskuste lihvimisega.

Iga liigutus, mida ei korrata piisava aja tagant, aeglustub ja muutub ebakindlamaks või ununeb üldse. Lahingus loeb kiirus ja täpsus, millega kasutatakse oma erialaoskusi. Samavõrd oluline on üksuse koostöö kiire ja täpne sujumine. Soorituse kiirus ja täpsus on võimalik vaid praktiliselt harjutades ehk luues „musklimälu“.

Pealiku üks olulisemaid vastutusi ülesandeks valmistudes on plaanida ja juhtida ülesande õnnestumiseks vajalike tegevuste läbiharjutamist. Tegevust objektil peab olema harjutatud enne ülesandele väljumist, sest vaid füüsilise harjutuse käigus selguvad plaani kitsaskohad, mida on tarvis parandada või täiendada. Lisaks annab see võitlejatele parima arusaamise eesootavast ülesandest, nende kohast ja vastutusest selles, ning loob sooritusel vajaliku kiiruse.

Liikumisviise, kontaktidrille ja spetsialistide oskusi peab regulaarselt harjutama ning kordama, et need püsiksid automaatsel tasemel. Eesmärk on, et võitlejad oleks võimelised neid sooritama viivituseta ja mõttepausita. Vaid sellisel tasemel oskused annavad eelise vastase ees ja hoiavad üksust elus.

Pealik peab harjutusteks andma selge eesmärgi ja nõuded, mis on vaja saavutada. Kõik harjutused järgivad „rooma-kõnni-jookse“ põhimõtet: esimene on selgitus kaardil, maastikumudelil või tahvlil, siis tehakse harjutus koos rahulikus tempos ja täiendavate selgitustega; lõpuks lahingukiirusel nii, nagu see peab ülesandel hiljem toimima.

Harjutuste rõhuasetus peab olema üksuse eneseanalüüsil – mis läks hästi ja mida tuleb veel lihvida. Õppusel vigade tegemise lubamine on vaid soositud, sest inimene õpib kõige rohkem just vigu tehes. Lahingus ei ole ainult õiged ja valed otsused, sest enamik otsuseid tuleb langetada teadmatuse olukorras. Kuid kui oleme õppusel oma vigadest õppinud, siis teeme neid lahingus seda vähem. Pärast iga harjutuse etappi tuleb teha rahulik ja analüüsiv tagasiside kogu üksusele, et igaühel oleks võimalus õppida.