Sissejuhatuseks
Märkus
Selles peatükis esitatud allüksuste koosseisud ei pruugi olla vastavuses ametlikult kinnitatud koosseisudega, vaid on raamatu koostaja tuletus tõenäolisest praktilisest otstarbekusest. Ükski allüksuse juht ei ole piiratud vaid sellise allüksuse koosseisuga, mis on paberil kirjas. Iga ülesande jaoks tuleb pealikul analüüsi tulemusena kombineerida just selline allüksuse jaotus ja grupeering, mis kõige paremini aitab ülesande eesmärke saavutada. Väga harva on allüksuse koosseis pidevalt sama arvu ja pädevustega: tihti on võitlejaid puudu, harvem ka rohkem, kui koosseisutabel ette näeb. Selles mõttes pole allpool esitatud koosseisud mitte reegliks, vaid pigem mõttekohaks, võttes arvesse, milliste oskuste ja võimetega võiks maakaitseüksus olla, et tulla toime oma ülesannete ja lahinguvälja tingimustega.
Üksuse koosseis mõjutab oluliselt üksuse võimet ülesandeid täita. Vaja on piisavalt võitlejaid, relvastust, laskemoona ja varustust, et ettenähtud ülesanded edukalt sooritada. Võitluse rusikareegel on, et ründav pool peab olema vähemalt 3 : 1 ülekaalus. Seda nii võitlejate kui ka relvasüsteemide arvestuses. Üllatuse toel on võimalik hävitavalt lüüa ka suuremat vastast (suhteline ülekaal või maastikukoht, kus vastasel ei ole head võimalust põgeneda või vastu rünnata), kuid on suur risk, et edu pöördub, kui vastane esialgsest üllatusest toibub. Viimasel juhul on vaja end õigeaegselt ja piisava tulejõuga kontaktist lahti rebida.
Samas ei tohi allüksus olla liiga suur, et mitte muutuda kohmakaks ja vastasele kergelt leitavaks sihtmärgiks kas siis liikudes või puhkehetkel. Patrullide eesmärk ei ole hõivata ja hoida maa-alasid, vaid sooritada lühiajalisi rekke- või lahinguülesandeid, mis lõpevad tavaliselt vahetust sihtmärgialast eemaldumisega. Samuti ei ole patrullidel sageli kasutada kõrgema üksuse toetust (kaudtuli, teise oma allüksuse toetus jms), mistõttu tuleb kogu ülesandeks ning ellujäämiseks vajalik relvastus ja varustus üksusel endal kanda ja sellega ka toime tulla.
Patrullis on sõidukite liikumine raskendatud, kui mitte võimatu. Tegutsedes vastaseohuga alal, ei saa kasutada teid ega metsasihte, mis paljastavad hõlpsalt üksuse liikumist. Seega tehakse enamik patrulle jalgsi, mis esitab suured nõudmised võitlejate füüsilisele ja psühholoogilisele tugevusele. Lisaks relvadele ja varustusele, mis on tarvilikud ülesande täideviimiseks, tuleb seljakotis kanda ka lisamoona ja -varustust. Kuigi alati on eelistatud liikumine kergemalt, ei saa loobuda kaitsest, nagu kuuli- või killuvestid ja ballistilised kiivrid. Patrull võib jalgsirännakul ja rekkel kiivreid kotis kanda, et ümbrust paremini kuulata, kuid lahingukontakti minnes tuleb need kaitseks pähe panna.
Patrulle sooritatakse tavaliselt jao- ja rühmasuuruste üksustega, harva ka kompaniina. Iga patrulli tarvis tuleb pealikul komplekteerida just sellised ülesandegrupid, mille koosseis ja võimed vastavad kõige paremini ülesande nõuetele. Seda nimetatakse grupeerimiseks ning see ei sõltu otseselt sellest, millise koosseisuga on allüksus kirjas ametlikus koosseisutabelis. Grupeerimise kohta loe lähemalt peatükist 6.2. „Patrullidest üldiselt“.
NB!
Näidiseks olev relvastus, transport ja varustus ei vasta tingimata ametlikele varustustabelitele ja neid ei pruugi ka ladudest saada olla. Maakaitseüksus kasutab kohalikke võrgustikke ja toetust vajaliku transpordi hankimiseks ning igal võimalikul juhul ka vastase varusid oma lahingumaterjali täiendamiseks.
Allüksus on kooslus, kus igal võitlejal on eriala. Kaitseliidus ei peaks olema ühtegi lihtsalt laskurit – igaüks peab omandama vähemalt ühe olulise eriala, kuid soovitatavalt ka lisaeriala, sest väikeste gruppidena iseseisvalt tegutsedes on vaja paljusid lisateadmisi ja eksperte ei ole tavaliselt kuskilt juurde võtta. Allpool on näide soovituslikest koosseisudest ja oskustest, mida võitlejad võiksid omandada. Selles on arvesse võetud, et Kaitseliidu allüksused tegutsevad erinevates ülesannetes nii vastase selja taga kui ka omade tagalas. Ka siis, kui ametlik koosseis tabelis ei näe nii ette, tuleb igal allüksusel läbi mõelda, millised teadmised on olulised ülesannete parimaks täitmiseks ja ellujäämiseks, ning endid vastavalt sellele harida.
Maakaitsejagu
Maakaitsejagu tegutseb kinnisel ja poolkinnisel maastikul ning hoonestatud aladel, mis ei ole sobilikud raskete ja keskmiste üksuste tõhusaks tegutsemiseks.
Maakaitsejagu on kõige tulemuslikum hajutatud lahingutegevuses ja omade tagalaala julgestusülesannetes. Maakaitsejagu ei ole oma kerguse ja vähese kaitstuse tõttu sobilik kasutada kaitselahingute fikseeritud positsioonidel ega pealetungilahingute põhiüksusena või selle koosseisus vastase raske- ja keskmise üksuse vastu.
Maakaitsejagu kasutab transpordiks soomustamata sõidukeid, nagu tsiviilprofiiliga maasturid, ATVd ja muud masinad. Tulenevalt hajutatud lahingutegevuse keskkonnas tegutsemise nõudest peavad maakaitsejao sõidukid sulanduma üldisesse keskkonnapilti, läbima rasket maastikku ja kujutama endast võimalikult väikest sihtmärki.
Maakaitsejagu tegutseb tavaliselt oma rühma vastutusalas, kuid on erandkorras ümber paigutatav ka naaberüksuste vastutusaladele.
Maakaitsejagu võib liikuda ja paikneda meeskondade kaupa ning koonduda jaoks vaid ülesande täitmise ajaks. Meeskond on pool või kolmandik jaost ehk 3–5 võitlejat. Meeskonnas on pealik ja erialaspetsialistid. Meeskond võib tegutseda ja paikneda kui iseseisev allüksus vastavalt oma oskustele ja võimetele.
Maakaitsejagu tugineb oma võitlusvõime alahoidmiseks ettepaigutatud varudele ja kohalikule ettevalmistatud toetusvõrgustikule.
Maakaitsejao mõistlik suurus iseseisvalt tegutsedes on 8–15 võitlejat ehk juhtkond ja 2–4 meeskonda. Mida mitmekülgsemad on jao oskused ja relvastus (modulaarsus), seda kindlamalt ja vähemate kaotustega suudab jagu oma ülesandeid täita.
Jaopealiku abid on meeskondade pealikud, kelle vahendusel jaopealik juhib kogu jao tegevust. See võimaldab jaopealikul paremini keskenduda juhtimisele, allüksuste koostöö korraldamisele ja tagamisele. Ilma hädavajaduseta ei peaks jaopealik meeskonna juhtimist üle võtma.
Isikkoosseis peab olema mitmekülgne, et katta maakaitsejao kõikvõimalikke ülesandeid. Tuleb arvestada, et iseseisvalt tegutsev jagu peab olema sideühenduses rühma juhtkonna ja kaudtuleüksusega tarviliku toetuse saamiseks ning et jaos peab olema vähemalt üks heal tasemel meedik, kes suudab viga saanud võitlejaid aidata ka pikema kestusega patrullis, kus kiire evakueerimine ei ole võimalik. Samuti on tarvis oskust rajada läbipääse mineeritud tõketest, kasutada või hävitada vastase relvasüsteeme ja tehnikat, tagada oma logistikat, koguda info-operatsioonideks materjali, luua kohalik toetusvõrgustik jms.
Jao tulevõime suurendamiseks on mõistlik omada lisaks keskmisele kuulipildujale ka kergekuulipildujat, TT-granaadiheitjaid ja elavjõuvastaseid granaadiheitjaid. Võimsam relvastus aitab üksusel paremini täita oma ülesannet, kuid on ka suureks abiks ülekaaluka vastasega juhuslikult kokku sattudes. Kui endal vajalikku relvastust ei ole, siis tuleb kasutusele võtta võidetud vastase relvastus.
Maakaitsejagu tegutseb hajutatud lahingutegevuses kriisi- ja sõjaajal ning julgestusülesannetes rahu-, kriisi- ja sõjaajal nii maakaitserühma koosseisus kui ka iseseisvalt: teostab reket ja seiret, ründavaid ja julgestusülesandeid, tegutseb kontroll-läbilaskepunktides, tagab oma lahinguvõime; toetab teisi allüksusi ja tsiviilvõime.
Maakaitsejao soovituslikke pädevusi ja sooritusnõudeid vaata täpsemalt lisast L.11.1. „Maakaitsejao soovituslikud pädevused ja sooritusnõuded“.
Maakaitserühm
Maakaitserühm tegutseb kinnisel ja poolkinnisel maastikul ning hoonestatud aladel, mis ei ole sobilikud raskete ja keskmiste üksuste tõhusaks tegutsemiseks.
Maakaitserühm on kõige tulemuslikum hajutatud lahingutegevuses ja omade tagalaala julgestusülesannetes. Maakaitserühma ei ole tema kerguse ja vähese kaitstuse tõttu sobilik kasutada kaitselahingute fikseeritud positsioonidel ega pealetungilahingute põhiüksusena või selle koosseisus vastase raske- ja keskmise üksuse vastu.
Maakaitserühm tegutseb reeglina oma kompanii vastutusalas, kuid on erandkorras ümberpaigutatav ka naaberüksuste vastutusaladele.
Maakaitserühm liigub ja paikneb reeglina allüksuste kaupa ning koondub rühmaks vaid rühma koondatud ülesande täitmise ajaks. Rühma vastutusala võib olla jaotatud jagude vastutusaladeks.
Maakaitserühm tugineb oma võitlusvõime alahoidmiseks ettepaigutatud varudel ja kohalikul ettevalmistatud toetusvõrgustikul.
Maakaitserühm peaks koosnema juhtkonnast ja vähemalt kolmest maakaitsejaost, et sooritada rühma ülesandeid. Kui iganes võimalik, võib luua täiendava tuletoetusjao: raskekuulipildujad, miinipildujad, ülilühimaa-õhutõrje (MANPAD), TT-kahurid, automaat-granaadiheitjad jms. Milline relvastus ja laskemoon iganes on saadaval või vastaselt võtta – allüksus peab kaaluma selle kasutusvõimalusi oma eesmärkide saavutamiseks.
Rühma juhtkonda on mõistlik võimalusel lisada snaipripaar. See annab rühmapealikule vahendi mõjutada vastast kaugetelt distantsidelt, andes nii ka lähikontaktis olevale jaole täiendavat tulekatet või elimineerides ülesande käigus konkreetseid vastase kõrge väärtusega sihtmärke (KVS). Samuti saab rühmapealik tuletada ülesanded konkreetselt snaipritele ja anda neile julgestuseks kaasa kas meeskonna või terve jao. Eeliseks on siin see, et üksusesse kuuludes saavad snaiprid pidevalt ühiselt harjutada koos rühma liikmetega.
Vaenulikul alal ei saa rühm koos paikneda ega liikuda, sest see tõmbab liigset tähelepanu ja meelitab vastast tegutsema. Rühm paikneb ja liigub peamiselt meeskondadena, kõige suurema üksusena jagudena, ja ühineb rühmaks alles planeeritud rühma koondatud ülesande vahetuks täitmiseks. Pärast seda hajutakse jällegi väiksemateks osadeks kuni järgmise rühmaülesandeni. Tagalaalas ja peamiselt julgestusülesannetes saab rühm tegutseda ja paikneda koos nii, kuidas julgeolekuolukord ja ülesanded lubavad.
Maakaitserühm tegutseb hajutatud lahingutegevuses kriisi- ja sõjaajal ning julgestusülesannetes rahu-, kriisi- ja sõjaajal nii maakaitsekompanii koosseisus kui ka iseseisvalt: teostab reket ja seiret, ründavaid ja julgestusülesandeid, tegutseb kontroll-läbilaskepunktides, tagab oma lahinguvõime ning toetab teisi allüksusi ja tsiviilvõime.
Maakaitserühma soovituslikke pädevusi ja sooritusnõudeid vaata täpsemalt lisas L.11.2. „Maakaitserühma soovituslikud pädevused ja sooritusnõuded“.
1. Teostab reket ja seiret, ründavaid ja julgestusülesandeid, tegutseb kontroll-läbilaskepunktides, tagab oma lahinguvõime ning toetab teisi allüksusi ja tsiviilvõime –
2. Juhtkonda on võimalusel lisatud snaipripaar –
3. Oma kerguse ja vähese kaitstuse tõttu pole sobilik kasutada kaitselahingute fikseeritud positsioonidel ega pealetungilahingute põhiüksusena –
4. Vaenulikul alal ei saa nad paikneda ega liikuda koos, koondutakse alles koondatud ülesande vahetuks täitmiseks –
Kõrgemad ja toetavad allüksused ning staabid
a. Maakaitsekompanii
Maakaitsekompanii ülesanded on peamiselt suure maa-ala varitsused, mis on omavahel kooskõlastatud vastase jaoks võimalikult hävitava tagajärje saavutamiseks. Kompanii ei tule sõjaajal tavapäraselt füüsiliselt kokku ühele positsioonile (v.a erijuhud), vaid rühmad ja jaod tegutsevad kompanii ülesande eesmärgi saavutamiseks malevkonna juhtkonna planeeritud ruumis ja ajal.
Maakaitsekompanii koosneb maakaitserühmadest ja erialaallüksustest (näiteks miinipildujapatarei, side- ja tagalarühm, TT-kahurite rühm, pioneerirühm, infooperatsioonide meeskond jne). Erialaallüksused peavad vastama ülesannete vajadustele ja iseloomule, mis malevkonna vastutusalas võimalik ja vajalik sooritada.
Maakaitsekompanii allub malevkonnale.
b. Malevkond ja üksikkompanii
Malevkond ja üksikkompanii* on territoriaalsed allüksused ehk neil on oma, varakult kindlaks määratud vastutusala. Viimane annab neile suurima eelise vastase ees, sest nemad tunnevad maastikku ja on selle ala varakult ette valmistanud pikaks ja kurnavaks võitluseks vastasega.
Malevkond koosneb vähemalt ühest maakaitsekompaniist ning võitlejatele ja elanikkonnale tuge ja toetust tagavatest allüksustest (toetajad ehk võimendajad). Üksikkompanii järgib sama põhimõtet; siin on võitlevaks allüksuseks maakaitserühm.
Malevkond ja üksikkompanii on peamised tasandid, mis ühendavad võimendajate ja võimaldajate toetuse võitlevatele allüksustele (vt ka peatükki 1.2.4. „Territoriaalkaitse põhiprintsiibid“).
Malevkonna ja üksikkompanii juhtkonnad peavad suutma planeerida, juhtida, toetada ja tagada kõigi oma allüksuste koostööd ja tagamist nii sõjalistes kui mittesõjalistes tegevustes. Juhtkond toetab allüksusi informatsiooni ja kooskõlastustega, mis jäävad allüksuste enda ulatusest välja. Samuti korraldab juhtkond kogu logistika, mis on saadaval muudest kanalitest kui need, mis on allüksuste enda käsutuses või malevate tagatavad.
Malevkonna ja üksikkompanii pealik ei pruugi olla kompanii sõjaline juht, vaid selleks on mõistlik määrata üks tema abidest, kes on sõjaliselt kõige pädevam. Malevkonna ja üksikkompanii pealiku peamine ülesanne on planeerida ja luua juba rahuajal kohalike omavalitsuste, ettevõtete ja elanike baasil toimiv toetussüsteem, et tagada võitlejatele kriisi- ja sõjaajal kogu vajaminev tugi.
Malevkonda ja üksikkompaniid toetavad allüksused tegutsevad ka elanikkonnakaitse ja elanikele oluliste teenuste tagamisel tsiviilvõimude juhtimisel. Võitlejatele tagatakse toetus just selliste mitmepoolsete suhete kaudu.
c. Lahingukompanii või -rühm
Lahingukompanii või -rühm on maleva alluvuses ilma kindla oma vastutusalata (s.t vastutusalaks on kogu maleva ala või maakaitseringkonna ala) mobiilne kompanii või rühm, mille peamine ülesanne on olla valmis toetama oma maleva võitlevaid allüksusi otsustavates ülesannetes, kuid vajadusel ka maakaitseringkonna, samuti kaitseväe ja liitlaste üksusi lahingute raskuspunktis. Lahingukompanii või -rühm võib paikneda ka hajutatult, tulenevalt julgeolekuolukorrast kas siis taktikaliselt plaanitud asukohtades või malevkondade ja üksikkompaniide aladel. Samas on lahingukompanii liikmed valmis kiiresti ühinema tervikuks, et lüüa vastast plaanitud ajal ja kohas ning saavutada otsustav muudatus olukorras.
Lahingukompanii on malevapealiku reservüksus, mida kasutatakse tavaliselt plaanitult, et saavutada otsustav võit vastase konkreetse üksuse üle. Sellise ülesande puhul on tavapärane, et malevkond või üksikkompanii sooritab oma vastutusalas ettevalmistavad manöövrid (teeb rekke, tagab julgestuse ja tuletoetuse) ning lahingukompanii või -rühm hävitab lähivõitluses nõrgestatud ja isoleeritud vastase. Seetõttu on ka väga oluline, et malevkonnad ja üksikkompaniid ning lahingukompaniid ja -rühmad teeksid pidevalt ühisharjutusi ja koostööd, et olla valmis tegutsema eelkirjeldatud sihtüksusena.
Perioodil, mil malevkondade ja kompanii ühised ülesanded ei ole aktuaalsed, peaksid lahingukompanii jaod ja meeskonnad paiknema oma kodumalevkondades või üksikkompaniide juures, alludes nende juhtimisele ja tegutsedes kodumalevkonna või üksikkompanii osana. Malevkonna ja üksikkompanii pealik peab arvestama nende võitlejate äraliikumisega tema üksuse koosseisust, kui malevast tuleb käsk lahingukompaniil või -rühmal plaanitud ülesandeks koguneda.
Nii malevkond, üksikkompanii kui ka lahingukompanii peavad täitma samu põhiülesandeid ning ka nende väljaõpe baastasemel on sama. Alles täiendõppes ja õppustel toimub spetsialiseerumine ülesannetele ja meetoditele, mida eeldatakse erinevatelt allüksustelt sõjaolukorras – malevkonnad ja üksikkompaniid täidavad ülesandeid varitsustes ja julgestuses; lahingukompaniid agressiivses võitluses lähikontaktis.
d. Lahingutoetusüksus
Lahingutoetusüksus on malevale alluv, toetusrelvadest või -vahenditest koosnev jagu, rühm, patarei või kompanii. See võib olla pioneeri-, tankitõrje-, miinipilduri-, suurtüki-, õhutõrjeüksus jne. Lahingutoetusüksused luuakse konkreetselt iga maleva taktikalisest vajadusest tulenevalt. Üksuse võitlejad on alati ka jalaväelased ja olukorras, kus nende toetusrelvad vaikivad, kas moona lõppemisel või muul põhjusel, asuvad nad täitma samu ülesandeid mis teisedki.
e. Tagalatoetusüksus
Tagalatoetusüksus on malevale alluv logistikat korraldav ja tagav jagu, rühm või kompanii, kes füüsiliselt korraldab kõiki logistikaga seotud küsimusi – nii materjalide vastuvõtmist kõrgemalt kui ka laialivedu malevkondade või väiksemate üksuste vahel. Tagalatoetusüksus korraldab ka kannatanute evakuatsiooni võitlusalalt kõrgema taseme meditsiiniüksusesse.
f. Maleva staap
Maleva staap on sõjaajal pataljoni staabi ekvivalent. Maleva staabi peamine ülesanne sõjaajal on allüksustele info ja luureandmete vahendamine, kaitseväe üksuste ja naabermalevate toetusvajaduste kooskõlastamine ning oma allüksuste juhtimine. Maleva staap korraldab saadaoleva logistilise juurdeveo ja täiendused malevkondadele. Aktiivsest sõjategevuse alast eemal olev malev kooskõlastab tsiviilvõimude toetusvajadused ning suunab malevkondade ja eriorganisatsioonide tegevust eesmärkide saavutamiseks.
Rahu ajal planeerib ja valmistab maleva staap allüksusi ette sõjaaja ülesanneteks. Maleva koosseisulised instruktorid vastutavad malevkondade ja kompaniide allüksuste väljaõppe läbiviimise eest, osaledes isiklikult nende vastutusalasse määratud malevkondade väljaõppe ja sõjaaegsete ülesannete korraldamises ja toetamises. See annab sõjaajal maleva staabile, mille koosseisu osad instruktorid hakkavad kuuluma, tunnetuse üksustest ja maastikust, millel võitlus käib. Maleva staap on ka maakaitseringkonna staabi asendaja, kui viimane peaks rünnaku alla sattuma.
g. Maakaitseringkonna staap
Maakaitseringkonna staap juhib sõja ajal alluvate malevate lahingutegevust, juhendab, kooskõlastab ja tagab oma vastutusala malevaid samamoodi, nagu malevad malevkondi. Rahu ajal juhendab ja toetab ringkond malevate väljaõpet ja sõjaaegsete ülesannete planeerimist, suunates väljaõppepersonali ja muid varusid vastavalt parima ärakasutamise põhimõtetele.
NB! Kõik need kõrgemad tasandid on vastasele kõrge väärtusega sihtmärgid (KVS). Seetõttu tuleb vältida juhtkondade ülepaisutamist ning pöörata erilist tähelepanu varjatusele ja julgeolekule.
h. Kaitseväe juhtimispunkt
Maakaitseringkonnad alluvad sõja ajal kaitseväe juhatajale, kes teostab kogu riigis sõjapidamist juhtimispunktide kaudu (põhijuhtimispunkt – PJuPu ja varujuhtimispunkt – VJuPu). Juhtimispunktides teenivad Kaitseliidu kõrgemad ohvitserid ja allohvitserid, kes on kaitseväele peamised nõuandjad, kuidas maakaitseüksusi kõige tõhusamalt rakendada.
Kokkuvõte
- Võitluse rusikareegel on, et ründav pool peab olema vähemalt 3 : 1 ülekaalus.
- Patrullide eesmärk ei ole hõivata ja hoida maa-alasid, vaid sooritada lühiajalisi rekke- või lahinguülesandeid, mis lõpevad tavaliselt vahetust sihtmärgialast eemaldumisega.
- Allüksus on kooslus, kus igal võitlejal on eriala. Kaitseliidus ei peaks olema ühtegi lihtsalt laskurit – igaüks peab omandama vähemalt ühe olulise eriala, kuid soovitatavalt ka lisaeriala, sest väikeste gruppidena iseseisvalt tegutsedes on vaja paljusid lisateadmisi.
- Nii maakaitsejagu kui ka maakaitserühm tegutseb kinnisel ja poolkinnisel maastikul ning hoonestatud aladel, mis ei ole sobilikud raskete ja keskmiste üksuste tõhusaks tegutsemiseks.
- Maakaitsekompanii ülesanded on peamiselt suure maa-ala varitsused, mis on omavahel kooskõlastatud vastase jaoks võimalikult hävitava tagajärje saavutamiseks.
- Maakaitsekompanii koosneb maakaitserühmadest ja erialaallüksustest (näiteks miinipildujapatarei, side- ja tagalarühm, TT-kahurite rühm, pioneerirühm, infooperatsioonide meeskond jne).
