Varitsused

Varitsusi saab jaotada veel plaanitud või kiirvaritsuseks; hävitavaks või häirivaks varitsuseks; punkti-, piirkonna- ja julgestusvaritsuseks; joonvaritsuseks, L-kujuliseks või erikujuliseks varitsuseks. Pealik valib sobivad liigid ja meetodid ning nende kombinatsiooni vastavalt ülesandele, maastiku võimalustele ning oma üksuse võimetele ja kogemustele.

Planeeritud varitsus on põhjalikult ettevalmistatud ülesanne tavaliselt teadaoleva või eeldatud sihtmärgi hävitamiseks.

Kiirvaritsust teostakse käigult kas võimaluse tekkimisel või jälitava vastase patrulli hävitamiseks. Kiirvaritsusse rühmitumine peab olema harjutatud kontaktidrilli tasemele (vt peatükki 4.4. „Kiirvaritsuse korraldamine“).

Hävitav varitsus hõlmab kogu varitsetava vastase hävitamist või vangistamist koos hävitusala läbiotsimisega. Eeldus on, et varitsetav vastane on vähemuses varitsust teostava üksuse suhtes. Vaid lähivaritsus on tavaliselt hävitav.

Häiriv varitsus sooritatakse tavaliselt tugevama vastase üksuse vastu, kui hävinguala läbi otsima minnes oleks risk oma võitlejate eludele liiga suur. Varitsus lõpeb positsioonidelt eemaldumisega pärast tuletegevuse lõppu. Tule-, miini- ja kombineeritud varitsused on tavaliselt häirivad.

NB! Kui häiriva varitsuse korral on vastase suurus algsest hinnangust väiksem või tulelöök on osutunud plaanitust edukamaks, võib üksus üle minna hävitava varitsuse tegevusega. Sama ka vastupidi – kui plaanitud hävitava varitsuse hävitusalas on rohkem vastast kui eeldati, ei ole mõistlik sinna rünnata, vaid tuleks eemalduda. Otsuse teebvaritsuse pealik vastavalt olukorrale ja sisetundele.

Punktivaritsus on ühe üksuse ülesanne ühes kindlas maastikukohas.

Piirkonnavaritsus on ühe ülesande raames mitme allüksuse varitsused erinevates maastikukohtades tavaliselt sama sihtmärgi vastu, kui ei ole teada, millise teekonna sihtmärk täpselt valib.Julgestusvaritsus on punktivaritsus, mille eesmärk on julgestada teist lahinguülesannet lähedaloleval objektil (nt reid) eesmärgiga takistada vastase tugevduste appijõudmist, kuid samas ka hävitada objektilt põgenev vastane.

Pikaajaline varitsus tehakse siis, kui on alust eeldada, et vastase alast läbiliikumine võib toimuda mitme tunni või isegi mitme päeva jooksul. Sellises olukorras tuleb tagada varitsuskoha taha puhkeala ja varitsevaid meeskondi või jagusid positsioonidel regulaarselt vahetada.

1. Julgestajaid ei saadeta tee lähedusse, vaid nad julgestavad varitsuspositsiooni tiibasid vastase võimaliku lähenemise eest.
2. Tulevaritsusega püütakse vastase elavjõudu ja tehnikat hävitada, kuid selle varitsuse eesmärk on rohkem lüüa vastase moraali ja anda neile sõnum, et mitte kuskil ei ole turvaline. Tulevaritsus ei pruugi oluliselt vastase liikumishoogu peatada, vaid sunnib neid hävitusalast välja kiirustama.
3. Varitsev allüksus peab arvestama, et varitsetud vastane kannab kontaktist koheselt ette ja varitsuspiirkonda on peagi oodata vastase kaudtuld, koptereid või droone ja otsimismeeskondi. Seega peab varitsuse korraldanud allüksus kiiresti alalt väljuma ja soovitatavalt mitte ettearvatavas suunas. Vastane seab eesmärgiks saada kaudtuli sihtmärgile 3 minuti jooksul sihtmärgi määramisest. Kui patrull ei saa varitsetava vastase sidet segada, siis võib arvestada, et 3 minutit pärast tule avamist ja meie positsiooni märgistamist vastase poolt on see positsioon 300 m raadiuses tappev tabamusala.
4. Tulevaritsust teeb ühes varitsuspaigas kas meeskond või jagu, harva rühm, sest rühmal on keeruline hiljem otsijate eest hajuda ja varjuda. Rühm ja suurem üksus teeb tulevaritsusi alavaritsustena (mitu varitsuskohta samal vastutusalal samas ajaraamis).
5. Varitsuses tulirelvadega on reeglina aega vaid üheks löögiks, sest vahemaa varitsuse ja vastase vahel on suhteliselt väike. „Lase ja unusta“ tankitõrjerakettidega tuleb ära kasutada pikema vahemaa eeliseid ja see võib anda võimaluse sooritada veel teinegi lask seni tabamata sihtmärkide pihta vahetuspositsioonilt. Siiski tuleb hoida meeskondade vahelised vahemaad piisavalt suured, et mitte anda seni tabamata vastasele võimalust koondtuleks varitsuspositsiooni pihta.
6. Kaugemas varitsuses tankitõrjerakettidega ei ole ka tarvis eraldi välja panna tiibade julgestust, vaid taga- ja külgjulgestuse korraldab meeskonnas üks lahingupaarilistest.

Hästi korraldatud parvlemine ei lase vastasel kasutada tema raskerelvastuse ja massi eeliseid ja sunnib ta hädakaitsesse. Kergete üksustega parvlemine põhjustab harva tugeva vastase füüsilise purustamise, kuid pidurdab oluliselt tema edasiliikumise tempot, andes nii oma kaitseüksustele aega ettevalmistusteks. Nõrgema lahingumoraaliga vastase võib agressiivne parvlemine viia põgenemiseni või allaandmiseni. Eriti kahjustab moraali nn turvalise taganemistee äravõtmine ehk intensiivsed rünnakud vastase üksusele selja tagant ja külgedelt. Siiski tuleb arvestada, et kui põgenemisvõimalust üldse ei paista, võivad vastase võitlejad otsustada võidelda viimse hingetõmbeni. Seega on mõistlik jätta tagant avatuks näiline põgenemistee, kuhu siiski saab üles seada ka varitsused.

Parveldes saab hajutada vastase rünnakujõu keskendumist kindlale objektile või kaitseliinile, kuid saab ka luua oma raskematele üksustele soodsad tingimused otsustava ja purustava vasturünnaku edukaks täideviimiseks. Parvlemise eesmärk sarnaneb viivitustaktika omale, kuid lahing ei taandu vastase liikumise ees, vaid toimub 360 kraadi tema ümber, luues vastasele lahingupidamiseks tunduvalt keerulisemad tingimused kui viivitus.

Parvlemisel kasutatakse kombineerituna kaudtuld, lõhkekehi ning lühiajalisi tulelööke nii eemalt kui lähedalt ja varitsusi jälitama asuvate vastase patrullide vastu.

Parvlemiseks tuleb valida maastik, mis pakub parvlejale piisavalt varjet ja varjatust ning takistab vastase tulekasutust ja liikuvust. Üksuste pealikud peavad arvestama sellega, et löögiüksused tegutsevad oma võimete piires ja suhteliselt iseseisvalt; detailset plaani ja täiuslikku kooskõlastust ei ole võimalik järgida. Parvelda saab ka siis, kui puuduvad raadioside ja jooksev kooskõlastus üksuste vahel.

Üksuses kokkulepitud printsiibid ja võitlejate enesedistsipliin iseseisvalt tegutsedes on eduka parvlemise aluseks siis, kui üksuse võitlejatel pole erinevatel põhjustel võimalik lööke omavahel jooksvalt kooskõlastada.

Soovituslik tuletegevus on parvlemisel järgmine: kõik tulelöögipositsioonid, mis ei asu otseselt vastastikku, on esialgu mehitatud varitsustena, ja tuli vastase pihta avatakse ühiselt kõigilt positsioonidelt korraga. Tule soovituslik kestus on kuni 30 sekundit, seejärel löögigrupid eemalduvad ja liiguvad kohe järgmisele positsioonile. Sellest alates hakkavad löögigrupid iseseisvalt sooritama 10–20 sekundi pikkusi lööke erinevatelt ettevalmistatud positsioonidelt, et mitte lasta vastasel enda pihta tuld koondada. Üksus asub tegutsema pulseerivalt nagu parv herilasi, pidevalt ja igast suunast torkeid sooritades.

1. Korralik väljaõpe ja kõigi võitlejate arusaamine parvlemise toimimisest.
2. Üllatust ja varjatust soosiv maastik.
3. Üksuste hea liikuvus nii jala kui masinatel.
4. Piisav arv löögigruppe.
5. Piisavalt relvasüsteeme, mis kahjustavad vastast.
6. Soodne maastik ja selle oskuslik ärakasutamine liikumise, varje ja varjatuse tagamiseks.
7. Plaan parvlemise täideviimiseks.
8. Vaatlusvõimalus vastase olukorra ja tegevuste üle.
9. Jooksev kooskõlastamine löögiüksuste vahel.
10. Kiire varude täiendamine tulelöökide vahepeal.

1. Oht jääda teiste ründavate oma üksuste tule alla.
2. Liiga kauaks kontakti jäämine, mis annab vastasele võimaluse üksus maha suruda.
3. Nõrk liikuvus, mis võimaldab jälitaval vastasel jõuda eemalduvale üksusele järele või temast ette.
4. Oht õhust, eriti ründekopterite ja droonide poolt.
5. Löögiüksuse oht jääda rünnatava üksuse ja vastase järgneva üksuse vahele.

1. Parvlemisala, tulelöökide positsioonide ja tulealustusjoone määramine.
2. Vaatluspostide määramine ja mehitamine.
3. Liikumisteede planeerimine ja ettevalmistus.
4. Varitsuskohtade määramine jälitajate ja vastulöögipatrullide vastu.
5. Varustuspunktide määramine ja ettevalmistus.
6. Mineerimise planeerimine ja ettevalmistus.
7. Löögigruppide sektorite ja ohutusmeetmete määramine.
8. Löögigruppide ja toetusgruppide moodustamine ja koostöö korraldus.
9. Kaudtule planeerimine ja kasutamine.
10. Eelistatud sihtmärkide tähtsuse järjekorra määramine.
11. Õhutõrje kattegruppide positsioonide ja positsioonide vahetuse planeerimine.
12. Sidevahendite ja signaalide kasutamine.
13. Haavatute evakuatsiooni planeerimine.
14. Pikaajalise parvlemise korral üksuste puhkuse korraldamine.
15. Parvlemise lõpetamine.

1) Parvlemisala, tulelöökide positsioonide ja tulealustusjoone määramine

Parvlemisala peab võimaldama löögigruppidel liikuda kiiresti ning kasutada varjet ja varjatust liikumisel tulelöökide positsioonidele (TLP) ja sealt ära. Soovituslikult ei tohiks ala soosida vastase jälitusgruppide või vastulöögipatrullide kiiret liikumist. Ala peaks olema vaadeldav distantsilt kas ühest või mitmest vaatluspostist, et moodustada ülevaadet vastase tegevustest.

Patrullirühma pealik jaotab kogu parvlemisala sektoriteks jagude vahel ja jaopealik vajadusel löögigruppide vahel.

Tulelöökide positsioone tuleb määrata kohtadesse, kuhu löögigrupp saab hiilida märkamatult, kus saab jääda vastase otsetule eest kaitstuks ja selle all kahjudeta ka eemalduda. Samas peavad laskesektorid võimaldama takistamatut laskmist tankitõrjegranaadiheitjatele. Tulelöökide positsioone tuleb määrata nii palju kui võimalik, kasutades ära maastiku looduslikke laskesektoreid – teid, sihte, kraave, elektriliine, lagendikke jne.

Liikuva vastase üksuse vastu tegutsedes tuleb määrata tulealustusjoon vastase üksuste suhtes maastikul sellise arvestusega, et kogu rünnatav vastase üksus või oluline osa sellest on parvlemisalasse sisenenud ja loonud sellega meile soodsad tingimused parvlemiseks. Ükski oma üksus ei tohi enne rünnata ega end paljastada, kui vastane on jõudnud määratud tulealustusjoonele.

NB! Positsioonide määramisel tuleb arvesse võtta laskesektoreid, nii et löögigruppide tuletegevus ei kahjustaks teisi oma üksusi. Igale positsioonile tuleb anda nimi ja/või number, mis peavad teada olema igale võitlejale kogu üksuses.

2) Vaatluspostide määramine ja mehitamine

Vaatluspostid annavad ülevaate vastase asukohast ja olukorrast parvlemise ajal. Vaatlejad püüavad määrata eelissihtmärkide asukohti vastase rivistuses, hoiatavad löögiüksusi vastase vasturünnaku ja jälituspatrullide üritustest; tellivad ja suunavad kaudtuld. Vaatlejateks on soovitatav määrata täpsuslaskureid, kes lisaks vaatlusele ja juhendamisele saavad ka hävitada vastase võtmeisikuid.

3) Liikumisteede planeerimine ja ettevalmistus

Juba TLPde määramisel võtavad pealikud arvesse ligipääsu positsioonidele. Kui on aega ettevalmistusteks, siis käivad löögigrupid oma vastutusalal läbi liikumisteed ja positsioonid, kõrvaldavad takistused, mis neil segaks kiirelt ja varjatult liikuda, kuid samas valmistavad ette takistusi jälitama asuva vastase jaoks.

NB! Ettevalmistused ei tohi paljastada vastasele oma üksuste positsioone ja liikumisteid.

4) Varitsuskohtade määramine jälitajate ja vastulöögipatrullide vastu

Iga löögiüksus peab arvestama võimalusega, et vastane asub teda jälitama. Selleks tuleb plaanida kiirvaritsuste positsioonid nii oma liikumisteedel kui ka põhiteelt hargnevatel teedel. Ühes sektoris tegutsevad löögigrupid võivad teineteist katta: löögi sooritanud grupp liigub läbi teise grupi mehitatud varitsuskoha, mis seejärel hävitab jälitava vastase üksuse.

Püsivalt tuleb mehitada varitsused parvlemisalasse sisenevatel teelõikudel, eriti tagasuunas, et vältida vastase järgnevate üksuste pääsemist oma löögigruppide seljataha.

5) Varustuspunktide määramine ja ettevalmistus

Löögigrupid peavad liikuma kiiresti, seega ei saa nad kaasas kanda palju enamat kui löögiks tarvis. Pärast iga lööki tuleb varusid täiendada. Selleks on kaks moodust: ettevalmistatud parvlemisalal teeb iga jagu vajaliku hulga varustuspeidikuid ning jaotab laskemoona, granaadiheitjate granaadid jms vastavalt plaanile. Kui parvlemisala ettevalmistamiseks on aega vähe, tuleb korraldada varustamine jooksvalt kõrvalteedel kergetel masinatel.

6) Mineerimise planeerimine ja ettevalmistus

Parvlevad löögigrupid peavad võimalusel kasutama vastase kahjustamiseks lõhkekehi. Vastase liikumisteele paigutatud suundmiinid, kaitselaengud, improviseeritud lõhkekehad on head parvlemise võimendajad. Lõhkekehade paigaldamisel tuleb jälgida, et neid lõhates ei satuks ohtu oma löögiüksused.

Sõltuvalt vastase liikumisviisist, kas masinates või jalastunult, tuleb otsustada, millises järjekorras lõhatakse lõhkekehi. Kui vastane on masinates, siis lõhatakse kõigepealt masinavastased lõhkekehad; alles siis, kui jalavägi jalastub, jalaväevastased. Kui vastane liigub oma masinatest väljaspool, siis lõhatakse esimesena jalaväevastased lõhkekehad, masinavastaste lõhkamise kord jõuab kätte siis, kui masinad ja lõhkekehad on kõige paremini kohakuti.

7) Löögigruppide sektorite ja ohutusmeetmete määramine

Et parvlemine annaks soovitud tulemust, peab löökideks kasutama minimaalselt kolme erinevat suunda, mis soovitatavalt katavad kogu vastase ümbruse. Selleks jaotub parvlemisala sektoriteks, mille piires jaod iseseisvalt tegutsevad. Pealikud peavad määrama sektorite selged piirid ja põhilaskesuunad, et vältida löögigruppide ohtu tulistada teineteise pihta läbi vastase. Suurim risk omade pihta lasta on tasasel ja hõreda metsaga alal. Sooritades lööke kõrgemalt maastikult orgu, tihedas metsas või asulas hoonetelt, on sellised riskid väiksemad. Siiski tuleb hoolega plaanida ohutusmeetmed eriti selliste tulelöögipositsioonide tarvis, mis asuvad oma tulesuundadega vastastikku.

8) Löögigruppide ja toetusgruppide moodustamine ning koostöö korraldus

Löögigrupp peab olema piisavalt väike, et liikuda kiiresti, kuid küllalt relvastatud, et tekitada vastasele kohest kahju. Soovitatav löögigrupi suurus on 3–4 võitlejat, kes on relvastatud TT-granaadiheitja ja kuulipildujaga. Jao sektoris opereerivad seega 3–4 löögigruppi, kes teevad omavahel koostööd – vajadusel katavad teineteise kontaktist eemaldumist kas tulega või kattevaritsustega. Koostöö ja löökide järjestuse korraldab jaopealik – kes sooritab lööki, kes katab, kes liigub samas uuele löögipositsioonile jne.

Jooksva logistika korral on vaja määrata vähemalt lahingupaari suurune toetusgrupp kõrvalteele, kus nad juhivad ja julgestavad masinat, milles on löögiüksuste varud. Toetusgrupp liigub vastavalt vajadusele oma sektori piires üles ja alla, vähendades nii löögigruppide liikumise vahemaid. Toetusgrupp peab olema pidevalt valmis enesekaitseks võimaliku vastase patrulli rünnaku vastu.

Parvleva rühma pealikul on mõistlik planeerida löögigrupp või paar reservi, keda ta hoiab oma juhtimispunkti juures. Reservi ülesanded on asendada olulises sektoris lahinguvõimetuks muutunud löögigruppi, toetada haavatute evakuatsiooniga või jälitada põgenevat vastast.

9) Kaudtule planeerimine ja kasutamine

Parvlemise käigus kaudtule kasutamine tekitab suure riski jääda ise ohutsooni, sest vahemaad on väikesed. Aktiivse parvlemise ajal on seega keeruline kaudtuld kasutada. Kaudtulelöögi võib kogu parvlemislõigu ulatuses anda kohe alguses, kuid sel juhul ei tohiks tulelöögipositsioonid olla veel mehitatud. Kohe pärast kaudtulelöögi lõppu liiguvad löögigrupid oma positsioonidele ja alustavad rünnakutega.

Kui parvleval üksusel on kaudtuletoetus pidevalt kasutada, võib kaudtulelöögid plaanida nii regulaarselt kui ka väljakutse peale kogu parvlemise jooksul. Regulaarsete löökide korral peavad kõik parvlevad üksused teadma kavandatud aegu, kaudtulelöökide sooritamiseks kutse peale peab kõigi allüksuste vahel olema hea sideühendus ja määratud koodsõna. Mõlemal juhul peab üksus eemalduma sihtmärgialast ohutuskaugusesse ootele, kuni kaudtulelöök lõpeb, ja olema valmis koheselt naasma oma tulepositsioonile, kui kaudtuli on lõppenud.

Viimase lõigu löömine kaudtulega on mõistlik parvlemist lõpetades, kui kõik üksused on vahetust lähedusest eemaldunud. Selline löök takistab ellujäänud vastast üksust jälitama asumast.

Kindlasti tuleb määrata sihtmärgid ja kutsuda neile vajadusel kaudtuli parvlemisalast väljajäävatele teedele, et takistada vastase abijõudude lähenemist.

10) Eelistatud sihtmärkide tähtsuse järjekorra määramine

Väiksem üksus peab vältima suurema tugevustega kokkuminekut. Seetõttu on vastase hävitamisel oluline rünnata ta pehmemaid, kuid olulisi osi, mis viivad lõpuks ka tugevate külgede nõrgenemiseni. Seetõttu tuleks parvlevatel üksustel vältida vastase lahingutehnika hävitamist esimeses järjekorras, vaid esmalt tuleks keskenduda järgmistele sihtmärkidele:

vastase raadioluure- ja sidevahendid – nende hävitamine annab meie üksustele parema võimaluse kasutada oma sidevahendeid parvlemise kooskõlastamiseks ning samas vähendab vastase võimalusi juhtida vastutegevusi parvleva üksuse vastu;

kütuse- ja laskemoonaveokid – võttes vastaselt ära varude täiendamise võimaluse, muudame võimatuks ka nende eesmärgi saavutamise, sest lahingumasinad ilma kütuseta ja jalaväelased ilma laskemoonata on lahinguvõimetud;

ülemad – ilma käsuta ei toimu manöövrit, seega juhtideta üksus tõmbub vaid tugevamasse ringkaitsesse ja kaotab initsiatiivi olukorra lahendamiseks. Ilma juhtideta laguneb ka üksuse moraal ja tekib paanika, mis on soodne pinnas vastase põgenemisele või allaandmisele.

Alles siis, kui suurim võimalik arv eelnimetatud sihtmärke on hävitatud, on aeg rünnata lahingutehnikat. Isegi kui lahingutehnika murrab parvlemisalast välja, on see meie järgnevate üksustega kontakti astudes juba oluliselt nõrgendatud, sest tegutseb pimesi ja ilma varude täiendamise võimaluseta.

11) Õhutõrje kattegruppide positsioonide planeerimine

Parvlevale üksusele on suureks ohuks vastase õhutoetust tagavad kopterid ja lennukid. Kuigi väikseid löögigruppe on raske leida, võivad need õhuvahendid parvlejat oluliselt häirida. Samuti on ohtlik vastase vaatlusdroonide lennuvabadus, sest need annavad vastasele infot meie gruppide liikumise kohta ja võimaldavad nii planeerida vasturünnakuid ja jälitamisi. Ainuke võimalus neid vahendeid alalt eemal hoida on oma õhutõrjemeeskondade paigutamine parvlemisala ümber, et lasta alla iga vaenulik lennuvahend.

Õhutõrjemeeskonnad peavad olema liikuvad ja nende erinevad positsioonid hoolikalt plaanitud maastikukohtadesse, kust neil on hea ülevaade ümbritsevale õhuruumile.

Olles ühest kohast lasknud alla vastase lennuvahendi, tuleb koheselt oma positsiooni vahetada, et mitte jääda kaud- või õhutule löögi alla. Õhutõrjujate parimad liiklusvahendid on ATVd, millega saab positsioonide vahel kiirelt ja suhteliselt varjatult liikuda.

12) Sidevahendite ja signaalide kasutamine

Parvlev üksus kasutab sidevahendeid alles lahingu algusest alates. Vaatamata side turvalisusastmele tuleb alati kasutada koodsõnu. Kõik löögigrupid ja vaatlejad suhtlevad omavahel otse ja üksuse pealik sekkub vaid siis, kui tarvis.

Olukorras, kus side on vastase poolt maha surutud, tuleb kasutada muid signaale. Kõige ohtlikum on vastastikku tulelöögipositsioonide mehitamine, mis võib viia omade vigastamiseni. Selliste olukordade vältimiseks saab kasutada näiteks eri värvidega signaalrakette, mis annavad märku positsiooni mahajätmisest pärast lööki ja annab seega rohelise tule vastaspositsiooni mehitamiseks.

13) Haavatute evakuatsiooni plaanimine

Nagu igas vaenulikus kontaktis, nii on siingi tõenäoline, et haavatuid ja langenuid tekib ka oma poolel. Haavatud tuleb pärast esmaabi andmist alalt evakueerida nii ruttu kui võimalik. Löögigrupp peab oma haavatud kandma varude täiendamise peidikute juurde, kust määratud toetusgrupid nad edasi planeeritud abipunkti toimetavad. Üksus peab kavandama koodsõnad või signaalid haavatute saabumise kohta peidikute juurde, et vähendada aega nende edasitoimetamiseks.

14) Üksuste puhkused pikaajalise parvlemise korral

Parvlemine esitab võitlejatele kõrgeid füüsilisi nõudeid ja on pideva liikumise tõttu väga väsitav. Seetõttu on intensiivne parvlemine kogu üksusega mõeldav vaid loetud tundide jooksul. Olukorras, kus vastane on tõmbunud ringkaitsesse ja teda on vaja pikema aja vältel kurnata, tuleb korraldada löögigruppide vahetustega puhkamine. Sellisel juhul seavad löögigrupid, kes on parvelnud ettenähtud aja, ennast graafiku alusel patrull-laagrisse ja pärast puhkust võtavad lahingu jälle üle. Kui jagu on jaotunud kolme löögigruppi, siis on mõistlik vahekord nii, et üks grupp puhkab, kaks tegutsevad. Rünnatav vastane omakorda ei saa sellist puhkust lubada, mistõttu on pikaajaline parvlemine talle eriti laastav.

15) Parvlemise lõpetamine

Parvlemine võib olla ette nähtud vastase oluliseks kulutamiseks, ilma et tema liikumiskiirust peaks eriliselt pidurdama, või ka tema peatamiseks teatud ajaperioodiks, et anda tagapool olevatele oma üksustele aega kaitset ette valmistada. Kuid see võib viia ka olukorrani, kus vastane on niivõrd kurnatud, et muutub täiesti lahinguvõimetuks. Sellisel juhul võib pealik kaaluda otsustava rünnaku sooritamist ja vastase täielikku purustamist. Otsustavaks rünnakuks organiseerub üksus samamoodi nagu reidiks (vt peatükki 6.6. „Reid“). Parvlemist plaanides tuleb kavandada ka selline rünnak ja määrata kiireks ümberkorralduseks kõigile vastavad signaalid. Otsustava rünnaku aega ei saa ette määrata, see sõltub võimalusest, mis tekib vastase olukorras. Samas peab parvleva üksuse pealik hoolikalt kaaluma riski, kas vastase nõrgenemine ei ole pettemanööver, et meelitada parvlev üksus oma relvade tulealasse.

Kui parvlemine on kavandatud vaid vastase kulutamiseks või aeglustamiseks, siis määratakse lõpetamisaeg, millal kõik grupid alast eemalduvad, liiguvad kogunemiskohtadesse ja jätkavad muude planeeritud tegevustega.