Läbi aegade on verele omistatud müstilisi omadusi
Vanas Hiinas usuti, et veri ongi inimese hing. Verel arvati olevat noorendav, elujõudu andev ja vaimuhaigusi parandav mõju, seda näitavad esimesed üleskirjutused vere kasutusviisidest. Rooma ülikud tormasid gladiaatorite võitluse ajal areenile, et juua haavatud kangelaste verd: see pidi joojale andma gladiaatori jõu ja kartmatuse.
Vanas Egiptuses ja Roomas kümmeldi verevannis, et olla ilus ja terve.
Esimesed vereülekanded
Üks esimene dokumenteeritud katse verega ravida on teada 15. sajandist, kui püüti päästa paavst Innocentius VIII elu. See aga ebaõnnestus.
17. sajandil avastati vereringe ja Prantsusmaal tehti mitu katset inimestele loomade (lamba ja vasika) verd üle kanda. Eesmärgiks oli muuta vägivaldsed inimesed rahumeelsemaks ja parandada vaimuhaigusi. Usuti, et doonoriks olnud looma omadused kanduvad üle vere saajale. Kuna soovitud eesmärke ei saavutatud ja mõned katsealustest surid, saadi aru, et loomadelt inimestele on verd üle kanda ohtlik. Kahjuks aga keelustati seetõttu igasugused vereülekanded 150 aastaks ja areng seiskus pikaks ajaks.
1665. a tehti aga Pariisis esimene edukas vereülekanne koeralt koerale, see näitas, et ühe liigi piires on siiski võimalik verd üle kanda.
Esimese eduka vereülekande verekaotuse korvamiseks inimesel tegi Inglismaal 1818. a arst James Blundell. Esimene päästetu oli sünnitaja, kes sai oma abikaasa verd.
Samal sajandil tehti vereülekandeid siiski harva, sest veregruppe ei tuntud ja ettevõtmine lõppes sageli raskete tüsistustega.
- Esimeses teada olevas haigele inimesele tehtud vereülekandes kasutati loomade verd.
- Esimeses teada olevas haigele inimesele tehtud vereülekandes kasutati inimese verd.
- Esimene vereülekanne, mis lõppes edukalt, tehti koeralt koerale.
- Koeralt koerale edukalt lõppenud vereülekanne näitas, et vereülekannet saab teha vaid loomadel.
- Koeralt koerale edukalt lõppenud vereülekanne näitas, et vereülekannet saab teha vaid üht liiki isendite vahel.
- 19. sajandi algul õnnestus esimest korda teha edukas vereülekanne inimeselt inimesele.
Veregruppide avastamine
Nii nagu inimestel on erinev pikkus, kehakaal, juuste ja nahavärv, on erinev ka inimeste veri. Selle kohta öeldakse, et inimestel on erinevad veregrupid. 20. sajandi algul avastas Austria teadlane Karl Landsteiner kõige olulisemad veregrupid A, B ja 0 (null) ning tegi kindlaks, et vereülekandel peab nende sobivust kindlasti arvestama.
Doonori veregrupp määratakse verekeskuses ja haige oma enne vereülekannet. Haigele valitakse ülekandeks sama või sobiva grupiga veri. Selleks, et vere sobivuses päris kindel olla, pannakse doonori punalibled ja haige inimese plasma laboratooriumis omavahel kokku. Siis on näha, kas doonori veri sobib haigele või ei.
- Doonor võib olla alla 18-aastane inimene.
- Haiged kopsud ei ole takistuseks doonoriks olemisel.
- Nakkushaigused võivad verega üle kanduda.
- Veredoonor võib olla ainult haige inimese sugulane.
- Loomade verd saab edukalt inimesele üle kanda.
- Veri valitakse ülekandeks veregrupi järgi.
Karl Landsteiner avastas veregrupid Inimesele kantakse üle
Vereülekande täiustamine
Edasine doonorluse areng oli väga kiire. Leiti moodus kogutud vere hüübimise pidurdamiseks, seetõttu oli võimalik verd verepankades säilitada ja transportida. Avastati, et vere eri koostisosade üksteisest eraldamine annab võimaluse üle kanda just seda osa, millest haigel on kõige enam puudus. Alustati doonorivere uurimist võimalike verega edasi kanduvate haiguste suhtes, et vältida vere saajate nakatumist.
Praegusel ajal on vereülekanne haiglas igapäevane toiming. Veredoonorid on saanud ja saavad ka edaspidi paljusid inimesi aidata.
Mõtle
Millised on vereülekande täiustamise kolm tähtsat etappi?
