Kus verd kogutakse?
Doonor ja vere saaja tänapäeval enam kokku ei puutu. Pilti, kus ühel voodil lebab kahvatu patsient ja teisel tervisest pakatav doonor ning nende vahel voolikus voolab veri, enam ei näe.
Doonorid tulevad neile sobival ajal verekeskusesse, mis mõnel juhul asub haigla lähedal, aga võib olla ka täiesti eraldi. Verekeskus tuleb ka ise doonorite juurde: verekeskuse buss sõidab igal tööpäeval maakohtadesse ja väiksematesse linnadesse, kus elavaid doonoreid on bussi tulekust teavitatud ja nad teavad, kus koguneda.
Kuidas verd antakse?
Enne vere andmist kontrollitakse doonori tervist, et kindlaks teha, kas vere andmine talle endale kahju ei tee. Doonorilt võetakse ka vereproov, et uurida, kas ta veri on patsiendile ohutu, st ega tal ole verega edasikantavaid haigusi.
Kui doonor on kõlblikuks tunnistatud, antakse talle kõigepealt enne vere andmist juua mahla või vett. Seda on vaja teha, et keha taluks verekaotust märkamatult. Verd võetakse küünarnuki õndla veenist 450 milliliitrit pehmesse läbipaistvasse plastkotti. Seejärel doonor puhkab veerand tundi ja joob veel mahla või vett. Enne verekeskusest lahkumist saab ta väikese kingituse, mis on tänuks ja meenutuseks heateost.
Mõtle
Veri moodustab umbes 7–8 % inimese kehakaalust. Doonori verekaotus on nii väike, et see pole temale ohtlik.
Mida tehakse, et tema verekogus kiiresti taastuks?
Sõna „doonor“ on eesti keelde tulnud ladinakeelsest sõnast donare, mis tähendab
Väikese verekaotuse korral, nt kui lõigatakse näppu, organism selle verekaotuse ja vereülekannet Suure verekaotuse ja operatsiooni korral teha vereülekanne.
Organism ükskõik millise inimese verd.
Doonoriks võib hakata inimene.
Doonorid annavad verd
Enne vere loovutamist antakse doonorile
Vereülekannet tehakse
